Tõsielusari

Ilm möllab!

2011-02-05T15:30:00.000-08:00

Kerged tuuleiilid (50 km/h!) teevad rattasõidust jõusaali :) Ja ma ei mõtle, et sillast ülesse sõites peab tohutult vaeva nägema, et edasi liikuda! Ratta seljast peab üldse maha tulema ja kogu kehraskuse laskma ette poole kukkuda! Ja kõige põnevam on,ma ütlen, et sillalt alla sõites pead ka kõvasti väntama, et ikka alla jõuaks!
Sõitsin siis rattaga trammi peatuseni ja trammiga koju. Lihased väsinud.
Aga sõber Ivo kirjutas facebookis, et ta oli eile öösel bussiga etenduselt koju sõitnud ja 3,5 meetrine laternapost lendas neile esiklaasi. Vot selline tuul on siin.

Ik ben Ahmed

2011-02-03T13:52:00.000-08:00

Käin nüüd kõige bürokraatlikumalt organiseeritud hollandikeele kursusel. Lõpuks ometi:)
Tegin enne nalja, et kindlasti on seal palju immigrante Türgist, Marokkost ja Surinamist ja kui sa kurust alustades oskad öelda: "Minu nimi on Maarja" siis kuruse lõpus tuled sa sealt majast välja ja üled: " Mina olen Ahmed!" Ja üllatus-üllatus - õpikus ongi peatükk "Ahmed läheb poodi" :) Oi, mul on nii lõbus! Ja see on algajate kursus, nii et ma põhimõtteliselt oskan juba kõike, mis me seal teeme. Ainult rääkimine tuleb veel väikese peetusega.
Aga....
Et siis sellest bürokraatiast ikka ka! Ma tahtsin seda kursust juba septembris alustada. Saatsin neile kirja. Siis ootasin. Tuli oktoobris vastus - tulge 20.oktoobril vestlusele. Läksin. Rääkisin endalegi üllatuslikult peaaegu tund aega ainult hollandi keeles! Ja siis tuli välja, et kursus kestab umbes aasta. Tegin selgeks, et kuna ma ei tea, kas ma jään nii kauaks üldse siia, siis sooviksin teha lühemat kursust - maksimaalselt kuus kuud - kas selline variant on olemas? "Jah,on."
Novembris sain lõpuks kutse minna keeletesti tegema, et teada saada, mis tasemega gruppi mind paigutada - sain tulemuseks "peaaegu A2". Aga B1 kursust ma ikkagi teha ei saa, sest see kestab aasta aega ja pakkumine, millest esimesel korral räägiti, enam ei eksisteerinud.
Küsin eksamineerijalt:"Kas seda algajate kursust saab teha 5 kuuga läbi?" "Jah, saab küll."
Lõpuks saan kirja, et JUBA 25.jaanuaril algabki minu kauaoodatud keeleõpe!
Kõigepealt on aga vaja minna sissejuhtavale loengule - seal räägitakse, et kui sa 20% tundidet puudud, siis saad 280.-eurot trahvi! Aga kui ette helistad ja sul on hea põhjus, siis võib-olla ei saa ka.
Ma siis enne lepingu allkirjastamist (mis kohustab mind kursust läbima kuni ma sooritan A2 tasemel eksami) ütlen ühele järjekordsele töötajale, et 3 korda veebruaris ma ei saa tulla. Ta arvab, et seda on ikka liiga palju ja nii küll ei saa kursusel käia - ma peaks hoopis interneti teel kord nädalas siis õppima aga et seda peab ta veel kellegagi arutama ja senikaua ma võin ikkagi tavalises tunnis käia.
Algus on tore ja paljulubav - pooled türklased, kes räägivad, küll aksendiga, kuid siiski üsna hästi, on juba 25 aastat Hollandis elanud aga teevad ikka seda algtaseme kursust!!!! Teised on tublid aga ei räägi eriti. Üks Togost pärit naine on väga häbelik ja vaikne - ta töötab kanafileedega tegelevas tehases, ärkab kell neli ja teeb 12tunniseid vahtetusi. Ja tal on 12 aastane tütar, kes elab Togos ja keda ta ainult kord aastas saab näha. Tundub, et tal ei lähe see keele õppimine väga kergelt. Ma igatahes saadan talle positiivset energiat ja loodan, et tal varsti läheb paremaks.
Aga üldiselt olen ma iga kord kursusel olles/tulles väga õnnelik. Kuidagi imelik on isegi - miks peaks hollandi keele õppimine mind rõõmsaks tegema? Aga teeb! Vist selle pärast, et ma tõesti tahan seda nüüd õppida.
Aga... jätkame bürokraatiaga :)
Eile sain jälle ühe kirja - "palun helistage numbril see ja see, me ei saa teiega ühendust, sest teie telefoni number on vale". Helistan täna hommikul. Kontrollime mu numbrit ja selles ei ole midagi valet. Nii. Aga siis peamise juurde - "Ei , te ikka ei saa interneti teel kursust teha, te peate laupäevit nüüd käima hakkama".
Ma ei taha iga jumala laupäev kuni juuli kuuni kella 9st 15.30ni koolis käia! Teen tädile teisel pool toru kurja häält ja küsin, et mis süsteem see on, kus kõik inimesed eri juttu ajavad! Lõpuks ütlen, et mul on kontserdid kolmel järgmisel laupäeval ja ei ole mõtet ju siis nii seda kursust ka jätkata. Selle peale koorub ikka mingi kolmas variant välja - pean nüüd kaks õpikut ise endale selgeks tegema ja siis veebruari lõpus liitun grupiga, kus tegeletakse kolmanda õpiku läbimisega ja "ilmselt, loodetavasti aga mitte kindlalt" saan ma juunis eksami teha ja kursuse ära lõpetada!
Et nii lihtne see ongi! Tule ka sina hollandi keelt õppoma!
Positiivne on see, et kõik vaidlemine ja endakehtestamine ja süsteemi vigadele näpuga näitamine käis kõik minu suurepäraselt vigases hollandi keeles! Ma olen ikka jube äge mutt, ei ole midagi öelda! Ja sain jälle kord aru, kuidas ma ei salli tobedaid reegleid! Ja teiste kursusekaaslaste ametitest kuuldes tajusin kui õnnelik mina olen, et saan teha seda, mis mu hingele rõõmu teeb... Ja ma soovin, et ma saaksin seda teha kogu oma elu!

Hmmm.....

2011-01-15T14:43:00.000-08:00

Olen täna üleval olnud nii ainult 6 tundi,on peaaegu kesköö! Ma ei tea millest see tuli või kuidas aga ma magasin täna kella viieni õhtul :) Ja juba on tunne, et võiks jälle magama heita... Huvitav.
Kui ma stressis ei ole, siis on täitsa tore. Kõik nagu liigub kuhugi poole. Aga kui olen stressis siis jälle ei liigu midagi. Millest stress, te küiste? Noh, ma õpin kaheksandat aastat laulmist, ma hakkan viimaks ometi oma bakat lõpetama ja üllatus-üllatus: keegi ei tea, mis hääletüüp ma olen ja mida ma laulma peaksin!
Üldiselt tekitab see minus tunde, et ma olen ikka täielikult läbikukkunud laulja ja mul ei ole ühtegi ideed kuidas koolidesse sisseastumiskatseid teha, kui mul ei ole ühtegi ooperiaariat mida laulda! Ja aeg muudkui tiksub...
Ootan juba et oleks mingi teine etapp, saaks teiste asjade pärast stressata :)
Aga kui see "väike" probleem kõrvale jätta on elu ikka palju parem kui kunagi varem! Ainult, et ega headest asjadest maksa ju rääkida, eks!

Jõulumuusika!

2010-12-16T13:50:00.000-08:00

Tere!
Ma ei tea kas keegi veel üldse seda lehte külastab, sest ma olen olematult vähe siia viimastel kuudel kirjutanud aga siiski... kutsun kõiki 20.detsembril kell 18.00 Tallinna Pühavaimu kirikusse kontserdile - orelil Kadri Ploompuu ja häälel mina :)
Kavas igasugu toredaid lugusid kirjutet Bachi, Mozart'i, Vivaldi, Mascagni, Puccini, Bizet ja teiste poolt!
Muudest tegemistest nii palju, et KOGU AEG ON KIIRE :) Aga enamus aega läheb ikka muusikale, nii et on "hea" kiire. Ajavarastele vaatamata jõudisn sellel nädalal vaatama Cirque de Soleil'i uut etendust "Totem" - no kogu aeg oli suu lahti!!!
Vot. Aga nüüd ma hakkan pakkima - laupäeval lendan koju ja homme ei ole enam pakkimiseks aega, sest kaks keikat tahavad laulmist!

Tot straks, mensen! (Varstiseni, inimesed!)

Oh-oh-oo OKTOOBER!

2010-10-02T10:10:00.000-07:00

Üllatus-üllatus! Mul on nüüd telekas ja sealt tulevad Hollandi saated ja reklaamid!!!
Nii äge :) Ma pole telekat igapäevaselt juba vist viis või kuus aastat vaadanud ja viimased kolm aastat pole mul üldse teda olnudki, nii et sellest ka see vaimustus!
Ja teate kuidas ma ta sain? Hahhaa... ma elan ju euro-ühiskonnas! Olin üks päev koolis ja siis keegi nägi,et sissekäigu juures on üks tv maas kirjaga-"VÕTA TASUTA KAASA". Kõigepealt tuli kohe mõte, et "oh, võtaks endale" siis aga tuli teine mõte sinna otsa "aga keegi peab ju selle minu koju viima...". Ja nii ma, laiskloom, läksingi koju ilma midagi tegemata. Poolel teel aga juhtusin Lilli ja Scotiga kokku, kes tulid just, üllatus-üllatus, telekat ostmast :) Ja siis kui nad minu juttu kuulsid, panid nad mulle aru pähe - ma läksin ikkagi tagasi, helistasin Olivier'ile ja nii saigi meie korterisse telekas :)
Vaatasin just "Kolmas kivi päikesest" kui kuulsin imelikku heli selja taga, nagu keegi saihistaks seal. Aga ma olin täitsa üksi kodus!!! Nii ma siis kohe ei reageerinud aga kui ikka see hääl järgi ei jäänud, vaatasin selja taha ja.... mu katus tilgub läbi :S
Aga uue teleka eufoorias ei olegi see nii masendav :)
Ja eile tegime väga laheda tüdrukute õhtu - nagu filmis: näomaskid, kurgiviilud, juustukook, head naljad, maniküür ja loomulikult üks romantiline film kõige selle peale! Täitsa lõpp kui tore oli!
Mul on nüüd punased-punased küüned! Hihiiii :)

Aga mida sina teed?

2010-09-28T15:10:00.000-07:00

Mida sa tegid eelmisel pühapäeval lõuna paiku?
Mida sa tegid eelmise aasta septembrikuu viimasel pühapäeval?
Mida sa tegid 2005.aasta septembrikuu viimasel pühapäeval?
Mida sa tegid 2000.aasta septembrikuu viimasel pühapäeval?
Mida sa tegid 1990.aasta septembrikuu viimasel pühapäeval?
Mida sa tegid 1960.aasta septembrikuu viimasel pühapäeval?
Mida sa tegid 1910.aasta septembrikuu viimasel pühapäeval?
Mida sa tegid 1860.aasta septembrikuu viimasel pühapäeval?
Mida sa tegid 1760.aasta septembrikuu viimasel pühapäeval?

Vastused põhinegu faktidel ja fantaasial!

Minu vastused on sellised (aga spikerdada ei või,eks!)

Sõin hilist hommikusööki ja ajasin inimesi telefoni teel taga, et tunndide aegu vahetada.

Oli päiksepaisteline päev, istusin koos Annaga Haagse Bos'is (pargis) ja nautisin ilusat ilma, head sööki ja seltskonda.

Ilmselt pakkisin asju ja kolisin oma elamise Taime tänavale.

Olin Soomes tädide juures,helistasin Norrasse ja ütlesin :"Ma ei tule enam tagasi."

Mängisin ilmselt Ukuga aias rändureid. Kindlasti paistis päike ja me korjasime kastaneid ja punaseid vahtralehti.

Olen Itaalias, kusagil Toscana maakonnas oma ilusas maamajas, ma olen 50ndates itaallanna Maria Francesca de Montagna. Mu ümber on mu lapsed ja lapselapsed, abikaasa, õed-vennad ja mõni naaber ka. Kõik räägivad ja toimetavad läbisegi ja varsti hakkame kõik koos väga mõnusat lõunat sööma!

Olen munk Tiibeti mäestikus asuvas kloostris. Mul on pea kiilas ja oraanz talaar seljas. Istun koos kõigi teiste kloostrielanikega suures saalis ja me laulame keskpäevast meditatsioon-mantrat.

Olen keskealine, jõukas, uhke ja upsakas Briti naine Aafrikas. Istun koos oma keskealise, jõuka, uhke ja upsaka Briti sõbrannaga kena maamaja verandal. Me joome jääteed sidruniga ja vestleme raamatu üle, mida äsja lugesime. On väga palav ja kaks mustanahalist orja lehvitavad meile suurte jaanalinnusulgedest lehvikutega tuult. Majas sees istuvad minu ja mu sõbranna abikaasad, kes suitsetavad sigareid ja mängivad kaarte. Aias kasvavad apelisnipuud.

Olen Inglismaa kunigas George III. Ma olen uhke, uljas ja arvan, et ka kõikvõimas. Olen koos oma kaaskonnaga, koerte ja hobustega jahil. Minus voolab adrenaliin ja himu tappa.

Pildil on aga teekarbid, mille maalimisega just valmis sain. Minu meelest tulid täitsa ilusad :)

Head teod

2010-09-24T15:50:00.000-07:00

Sulatasin suus just paar "suhkru" terakest ja ootan nüüd, et saaks jogurtit pistma minna. See terakeste söömine tuleb sellest, et olen juba peaaegu kuu aega sapipõie võrra kergem. Alguses oli hing ka kergem aga nüüd enam ei saagi aru. Harjumused on ikka visad kaduma...kuigi päriselt ei ole kõik nii nagu enne.
Mul on nüüd uus voodi. Täiesti uskumatu aga mu sõbrad siin Hollandis panid pead-jalad-käed ja rahakotid kokku ja kui ma lennujaamast koju tulles oma tuppa astusin, oli seal SUUR VOODI!!!! Ja nad joonistasid-maalisid selle üleni ära. Ja sinna sisse on kirjutatud kõikide nimed!
Tükk aega ei uskunud, et keegi võiks midagi nii toredat mulle teha! Siiamaani ei usu :)
Aga see voodi... oi, ta on hea - pole ühtegi lohku kuhu vajuda ega vedru, millest hoiduda. Nüüd on veel üks põhjus, miks kodus olla!
Parim on aga see, et suvel mõtlesin, et tahaks endale korralikku voodit;) Vahel univerum kuulab meie mõtteid...
Jogurt sai söödud...lähen ja vaatan, millised unenäod täna telekavas on.

Raport

2010-08-21T07:22:00.001-07:00

Torud parandatud- Kalev Spa likvideeritud! Elagu torumehed!

Palju vett ei millestki

2010-08-21T04:49:00.000-07:00

No nii! Ma siin mõtlesin, et teen emale heateo - vahetan vana kraanikausi uuema vastu ja ehitan sinna alla ka mingisuguse toestuse. Plaan iseenesest ju tore aga siis tulid igasugused ettenägematud probleemid...Esiteks on uus kraanikauss kõrgemal ja torud ei ulatu kokku :) läksime siis poodi ja tegime müüjal elu keeruliseks, kuna me eriti ei teadnudki, mida meil täpselt vaja on. Siis kui tagasi olime jõudnud selgus, et ka äravoolutoru on vaja uus osta - jälle tagasi poodi. Pärast 8 tunnist jukerdamist saime siis nii kaugele, et lasime vee jälle sisse ja oi üllatust - torud tilkusid veel rohkem kui enne! Siis otsustasime, et me ikka ei ole torumehed ja peaks proffesionaalset abi küsima. Keerasime vee ööseks kinni ja läksime magama.
Nüüd tund aega tagasi helistas ema ja teatas, et toru jookseb juba neljast kohast läbi. Ise mõtlesin küll, et kuidas ta saab joosta kui vesi on kinni keeratud aga suurest hirmust helistasin toruabi ikka kohale. Kui ma siis ise vaatama läksin, selgus, et ema oli ikka kuidagi vee lahti keeranud ja arvas ainult, et see on kinni. No jessus küll, ma ütlen! Tereve köök ujus nagu Kalevi Spa!
Nüüd on torumehed objektil ja mina hiilisin arvuti taha peitu. Viimaste uudiste kohaselt kukkus ühe toru lahtikeeramisel teine lihtsalt alla...
Enam vist ei tee "heategusid".... aga hoidke mulle pöialt :)

Peegeldus

2010-08-12T07:18:00.000-07:00

Istun praegu Tallin- Tartu rongis - näen aknast ilusaid pilvi ja murdunud puid, mis ilmselt on pühapäevase tormi jäänused. Jäin ka ise tormi kätte – mitte küll kõige hullemal moel aga nii palju siiski, et surmahirm oma nukkuvast olekust üles ärkas. Ega selleks olegi palju vaja... vaid tugevat tuult, mis puhub autot tee pealt ära ja saadki aru kui väike ja jõuetu sa oled loodusega võrreldes.
Ma olen nii linnainimene :)
Ja linnainimene käis nädalavahetusel Viru Folgil. See on vist üle 5 aasta esimene folk minu jaoks. Nautisin nii ilma, seltskonda, loodust kui muusikat. Kui nüüd Viru Folki Viljandi omaga võrrelda, siis esimene pluss läheb Käsmu – vähem rahvast ja kaunim loodus. Aga Viljandi teenib punktid paremate esinejate eest. Kuigi mulle nii mõnigi punt ei meeldinud, sain paar väga head elamust. Esimeseks oli Maarja Nuudi ja Karolina Kreintali viiuliduo, sellele järgnes Viljandi Guitar Trio, Zetod ja Katrin Mandel koos Peeter Rebasega. Jäi mulje,et ikka parimad on oma Eesti noored tegijad! Ostsin kohe ka Katrin Mandeli plaadi “Peegeldus” ja just kuulasingi selle esimest korda läbi – nii hea!!!Tunnen,et see annab mulle energiat ja inspiratsiooni. Ta on kuidagi nii päris ...
Olen ka palju juttu rääkinud ja mõelnud ning välja mõelnud ja läbi tunnetanud, et kõige alus on enda eluterve armastamine! Mina näiteks ei armasta ennast veel 100% iga päev, tund ja minut ja see seab palju tõkkeid teistega suhtlemisel. Teengi nüüd väikest eksperimenti – ütlen endale iga päev nii palju kui meelde tuleb aga vähemalt 3 korda päevas “Ma armastan end”. Siiamaani on see väga hea tunde toonud :)
Et siis armastage teie ka end!

Tulge kontserdile!

2010-07-04T14:09:00.000-07:00

19. juunil kell 18.00 on Pühavaimu kirikus väike muusikatund, kus Urve Purga (viiul), Tiit Kiik (orel) ja mina (laul) mängime linnarahvale mõned lood. Ilmselt on kavas natuke Bachi, Händelit, Purcell'i ja midagi veel, mis on veel arutamisel :)
Ootan kõiki!

P.s. 12.juulist 3.septembrini olen Eestis: võtkem ühendust! Oodatud on igasugused toredad pakkumised :)

Elasin, ei kirjutanud...

2010-07-04T13:44:00.000-07:00

Alates ülemisest:
1. Mozart't ooperis "La Clemenza di Tito" - kohe näha, et tegemist on Vana Rooma senati liikmega!
4. Kaluriküla... nime ei mäleta... aga ta asub teel Marken'i külla kuhu olimegi teel.
3.Väikesel rattamatkal Hollandi kaluriküladesse leidsin sellise "vaatamisväärsuse" - huumorit (või halba maitset) neil ikka jätkub.
4. Helen oli Itaaliast külas ja vedas mindki eksurseerima.
5. Evelin käis ka külas - maaliline!

Olen laulja :)

2010-05-10T14:48:00.000-07:00

Nüüd tuli tunne, et olen laulja! Ja teistel on vist sama tunne, sest õpetajad jäid eksamiga rahule ja lubavad järgmine aasta kooli lõpetada.
Jah, hea tunne on! Üle väga pika aja tundsin esinemisest rõõmu ja rahulolu.
Päev enne enda eksamit kuulasin aga Betti (üks ülimalt tore Ungari tüdruk) eksamit ja vot see oli mu viimase 7 aasta parim muusikaelamus!!!! See naine oli nii muusika sees, et enam rohkem vist ei saagi olla. Iga kord kui selle peale jälle mõtlen, hakkab süda lööke vahele jätma nagu kontserdilgi :) See on see, mis mulle esineja juures oluline on - kui ma tulen saalist välja käte värisedes ja võimetu rääkima. Aitäh Bettile selle uskumatu elamuse eest!
Imelisi asju on veelgi juhtunud - leidsin näiteks ilusa punase diivani tänavalt!
Me olimegi Marine'ga just sellist ette kujutanud aga ei tahtnud ostma minna, sest me ju ikkagi õpilased! Ja siis oligi üks päev meie unistuste sohva meie oma tänaval :)
Üritasime seda kahekesi oma trepini tassida - see võttis kogu jõu ja energia. Aga paha lugu selles, et elame 3ndal korrusel... saime sõber Haraldi appi aga tema on kleenuke gei poiss kellel on ilmselt vähem jõudu kui minul... nii et jäime poole trepi peal kinni nagu Puhh Jänese urgu. Tulime sama teed tagasi ja jätsime diivani välja ukse ette koos kirjaga naabrite hämmingu vältimisek:see ei ole igavene nähtus. Järgmine päev saime kaks tugevat hispaania poissi appi. Ma üritasin seletada, et mis nurga alt peab seda diivanit tõstma jne aga nemad võtsid selle kaenlasse ja lihtsalt kandsid üles nagu Asterix ja Obelix :)
Me enne ei kasutanudki eriti oma elutuba,sest ta ei olnud väga hubane aga nüüd oleme siin kogu aeg.
Oo... ja kõige uhkem olen ma vist meie külaliste toa üle - me panime Marine'ga kahekesi sinna laminaat parketi!!!! Kes on seda tööd teinud, teab kui raske see võib olla, eriti siis kui varasemad kogemused või juhendaja puuduvad. Me olemegi need supernaised, kes saavad kõikgega hakkama + oleme ilusad ja targad ja andekad ka:D
Nädalavahetusel oli Evelin külas ja see andis võimaluse ka minul end turistina tunda - sõin kibblingit ( kala taignas) ja käis seks-muuseumis :)
Nüüd aga ootan neljapäeva, et saaks jälle salsat tantsima minna - käin juba jaanuarist kursustel aga eelmised 2 nädalat jäid vahele, nii et nüüd on doos saamata ja muutun närviliseks. Tants on ELU!

Lilleline,,,,

2010-04-02T14:28:00.001-07:00

Ei taha teid looduse-sõpru seal Eestis kadedaks teha aga meil õitsesid krookused juba eelmisel nädalal ära ja täna käisin metsast natrsisse korjamas :) Täiesti imelik tunne oli - nartsiss on ikkagi lill, mida ostad poest 7. krooni tükk või mida on kaks tükki vanaema aias ja sa kohe kindlasti ei lähe neid "korjama". Siin aga kasvavad nad nagu võililled või ülased - lihtsalt oma pead. Ikkagi oli tunne nagu oleks vargil käinud. Aga nüüd on ilus vaadata ja varga-tunne (peaaegu) meelest läinud.
P.s. esimesed võililled on ka juba lahti!
Ma olen sellest kevadest kohe täitsa vaimustatud - iga aasta tundub see nii uskumatu, et ta ikkagi tuleb!!! Ja kõik need värvid, mis igalt poolt lihtsalt nagu päkapikud välja vupsavad!!!! Nii tore:)
Sain täna lõpuks oma kaadrinad üles riputatud. khmmm... kaardinateks on neid vist palju nimetada - rohkem konksudega kangas, mis katab akna suuruse ala -kui Looja perfektsionismi ja viimistlusoskust jagas, siis olin mina ilmselt küll kusagil mujal.
Igatahes naabrid enam tasuta peep-show'd ei näe, mis oligi eesmärk!
Karjääriredelist ka natuke. See on ikke õite kõver ja pulki, kuhu astuda pole nigu ollagi!!! Ehk siis - käisin mina järjekordsel ettelaulmisel, et saada natukenegi tööd lauljana ja mis juhtus?! Laulsin oma lood ära, öeldi :"Väga kena aga kas te saaksite nüüd seda sama ILMA vibraatota laulda?". Kuna ma olen seda lauset ka kolmel eelmisel ettelaulmisel kuulnud, siis tundsin ennast nagu Bill Murray filmis "Lõputu küünlapäev"!Aga see ei ole veel kõik"! Siis tuli minu "lemmik osa" - noodist lugemine. Ja mis juhtus - see Must Auk, mis seal kusagil kosmoses on, leidis mu vist üles: nägin nooti, nägin võtmemärke ja noodijooni aga mingit seost nende vahel ei leidnud. Pärast kahte katset laulda suurt sekundit, mida ma väikseks tertsiks pidasin öeldi mulle "Aitäh". Nüüd ma siis mõtlen, et ega mul muud teha pole kui nais-Pavarotti'ks hakata - ta ka ei lugenud nooti aga laulis selle eest jube hästi ja vibraatoga! Ega ei olegi muud kui ainult kuulsaks saada :)
Njah. Tegelikult on natuke nutune seis - olen ikkagi 7 aastat oma elust laulmisele pühendanud aga tundub, et sellest ei piisa.... Või võib-olla ma "koputan" vale ukse taga.... ei tea.

?

2010-03-19T02:49:00.001-07:00

Miks mõned sündmused korduvad ja korduvad ja korduvad meie elus? Ja kas on võimalik neid mittekorduma panna? Kui jah, siis kuidas?
Kas on lubatud flirtida uue mehega, kui su eksarmuke on sinu kõrval ja poiss-sõber ootab teisel maal? Kas on õigus öelda midagi, kui sa arvad, et nii ei peaks inimsuhted olema? Või tuleb mõtted endale hoida, sest tegu on kellegi teise eluga....
Kas tuleb oma ideede eest võidelda või järgi anda teiste omadele... samas, miks teiste ideed peavad olema need, mida järgida?

Täida lüngad

2010-02-27T15:35:00.000-08:00

Viimased poolteist kuud, kui ma pole leidnud aega ega jõudu siia midagi kirjutada, olen teinud järgmisi asju. Olin terve jaanuari kuu kodutu, sest see kitsarinnaline korteriomanik ei tahtnudki mind enam oma majja pärast meie "vestlust" teemal raha ja usaldus. Siis otsisin korterit kuni lõpuks läksin koos kooliõe Marine'ga agentuuri, mille kaudu leidsime ilusa aga remonti vajava 4-toalise kodu. Jägmised paar nädalat läksidki remondi, kolimise ja sisseelamise peale. Samal ajal osalesin Hammond Organ Festivalil, õppisin Bulgaaria rahvalaule, käisin Pariisis ettelaulmisel, tegin üllatusvisiidi vanaemale-vanaisale Tallinnasse, laulsin nädal aega Apeldoornis noorte heliloojate üllitisi ja käisin veel ühel ettelaulmisel. Kool, õppimine ja koristamine käivad kõige selle juurde, muidugi. Ühesõnaga - ei ole eriti tunnet, et oleks laiselnud :)
Täna panin kööki sellist kleebitavat, pestavat tapeeti ja värvisin uksi. Iga päevaga saab kodu kodusemaks. Just käis Jairo siin ja aitas interneti ka ära ühendada, nii et nüüd on täitsa lust ja lillepidu!
Minu toal on puupõrand ja puulagi ja suured aknad, kuhu varsti tulevad tumesinised kuldsete lilledega kaardinad ette - täna käisin turult riiet ostmas, nüüd vaja ainult õmmelda. Ja kaks potti hüatsinte on aknal kevadet ootamas. Siin on juba kohati täitsa kevade lõhn aga üle paari päeva ta siiani ei ole veel püsinud.
Üks imelik asi on mu toal ka - kusagilt tuleb suitsu haisu ja ma ei saa aru kust kohast?! Minust on saanud vastumeelselt passiivne suitsetaja.
Homme on vaheaja viimane päev aga tunne on, et pole nagu puhkama jõudnud hakatagi! Ilmselt pole siis selline aeg.... praegu hoopis "oravrattas"-aeg.

Nurka surutud

2010-01-08T12:37:00.001-08:00

Ma ei kannata inimesi, kelle mõttemaailm ja käitumine on jäigad kui kivisein!!!!!
Selline jäärapea on mu uus korteriomanik. Läksin täna üüriraha ära viima ja võtmeid saama aga siis juhtus järgmine lugu. Võtsin mina automaadist raha kui sain teada, et üle 250 euro ei saagi päevas välja võtta. Mina, lihtsameelne inime, mõtlesin, et kui kaardi uuesti sisse panen siis äkki ikka saab puuduvad 80 eurot ka kätte. Kuidagi läks see asi nii, et ma tõesti arvasin, et saingi automaadilt raha ja läksin korterisse. Seal aga avastasin, et 330 raha asemel oli mul ainult 250! Esimene reaktsioon oli, et kindlasti unustasin raha võtmata ja jooksin tagasi automaadi juurde. Seal polnud loomulikult midagi. Siis hakkasin vaikselt taipama, et ju ma siis ikkagi ei saanud seda ja proovisin uuesti välja võtta, et ikkagi omanikule ära maksta aga ei midagi - ekraanile tuli ainult kiri, et selle kaardiga täna siit küll enam midagi ei saa.
Läksin tagasi, seletasin loo ära ja ütlesin, et toon ülejäänu homme kui sisse kolin. Aga selle peale omanik ütles, et võtmed saad alles siis kui kogu üüri oled ära maksnud. Ma ei tea kas see on nüüd minupoolne liialdus aga jään arvamise juurde, et natuke usaldust peaks ju ikka inimeste vastu olema, eriti nende vastu, kes on sulle juba maksnud 150 eurot tagatisraha,250 üüri rahast, kirutanud lepingule alla ja kolivad järgmine päev sisse. Ma sain vihaseks ja ütlesin, et ta on väga kitsarinnaline ja et mulle ei meeldi kui mind ei usaldata. Tema aga jäi samasuguseks kiviseinaks nagu enne. Just selliste inimeste pärast läheb maailmas nii palju lörri. Nt hiljuti kuulsin lugu ühest puuetega inimesi hooldavast naisest, kes vallandati kuna kutsus tänavalt kaks meest appi ühte põrandale kukkunud 100 kg hoolealust tagasi voodisse tõstma. Õige oleks olnud helistada vastavale numbrile, kust abi ehk tundide või päevade pärast oleks tulnud - see, et inimene külmal põrandal lamab, ei huvita kedagi... peaasi, et ikka reeglid oleksid täidetud!
Krrr!!!
Lepingule on allakirjutatud ja 1 kuu eest maksma olen ma selletõttu kohustatud, nii et homme lähen uuele katsele. Kui kauaks ma aga sinna jään on iseasi. Praegu mõtlen tõsiselt, kas tasub maksta kolijatele kui kuu pärast on neil ehk uuesti vaja samad asjad teise kohta tirida.
Veel äprardustest tänases päevas. Käisin Amsterdamis ühel lauljatele mõeldud jooga kursusel(kestab veel terve nädalavahetuse). No ja siis ma läksin sinna ja läksin ja sõitsin trammiga oodates õiget peatust ja juba oli 20 minutit möödas aga peatust ei kusagil. Mul juba sai eluisu otsa, paanika tuli peale ja mõtlesin:"Mis must nüüd saab??" Sai nii, et läksin teise trammi peale ja sõitsin sama teed tagasi. Aga peatust ei olnud ikkagi kuigi seina pealsel kaardil oli! Tulin enam-vähem õiges kohas maha aga suutsin ka jalgsi natuke ära eksida. Lõpuks jõudsin, nutumaik suus, 45 minutit hiljem kohale :)
Kolmas "tore" asi on Hollandi uus ühistranspordikaart. Kõige pealt tuleb see aktiviseerida aga enne pead minema internetti ja nende kodukalt järgi uurima, millal sinu kaarti saab aktiveerida. Mul ei olnud selleks aega ja läksin lihtsalt rongijaama, lootuses, et küll nad seal seda asja juba teavad ja korraldavad kõik ära. Aga ei miskit! Saadeti automaadi juurde, mis ütles ainult, et "Hetkel ei saa teie kaarti aktiveerida". Lähen Onu juurde, kes peaks hädasolijaid aitama, tema saadab mu infosse. Infost aga öeldakse, et meie selle asjaga üldse ei tegele- minge proovige masinaga uuesti! Kuulge, ma tahan ainult rongiga sõita mitte teha turuuuringuid kuidas uus süsteem töötab!!! Vastus - EI TÖÖTA! Andsin juba alla ja mõtlesin, et pean ikkagi täishinnaga pileti ostma aga siis meenus, et see kõik ei ole ju minu probleem ja et mul on õigus soodustusele! Läksin teise infosse ja saingi teada, et tegelikult kehtib jaanuaris veel eelmise aasta kaart! No oli seda siis raske kohe kusagile kirjutada või kellelgi öelda?!
Praegu, kui ma seda kijrutan, on olemine juba parem aga veel tund aega tagasi tahtsin kõik nurka visata! Olen küll juba poolteist kuud iga päev hingamisharjutusi teinud aga näed, väiksed mõttetud asjad viivad ikka endast välja.
Et siis selline uue aasta algus siin maal...

P.S. ja nad käivad lumesajus vihmavarjudega! Hihihihiiiii :)

Nüüd tuli vist küll kõik ilu maa peale!

2010-01-01T13:59:00.000-08:00

Mul on muinasjutt akna taga! Täpselt selline nagu soovisin - koheva lume ja külmakraadidega :) Täiesti täiuslik. Isegi nii täiuslik, et hing tahaks sellega üheks saada. Teen küll pilte ja olen hetkes ja naudin silmade, nina ja suuga kõike seda ilu, mida loodus pakub aga teadmine, et 4 päeva pärast eksisteerib see kõik ainult minu mälestustes, tekitab varajase igatsuse...teate küll seda tunnet.
Aga praegu on nii ilus!
Ja aasta vahetus ja jälle on see uue energia tunne. Ma loodan, et kõigil on nii. Iga aasta juhtub sama asi - aasta viimastel päevadel on ikka mingi äng hinges aga kui kell 00.00 saab, läheb süda kergeks ja olemine rõõmsaks.
Soovin siis mõned soovid ka.
Et oleks sellel 2010.aastal rohkem:
armastust enda vastu
armastust teiste vastu
eneseväärikust ja -austust
eluenergiat voolamas kehas ja hinges
selliseid naermisi, kus pisarad silmis ja kõhulihased pingul
laulmist ja toredaid projekte
muusikalist tööd
aega endale
rahu maailmas ja hinges
tervislikku toitumist
ettevõetud plaanide päriselt ära tegemist
südamlikkust
soojust
hellust
hoolivust
ja head õnne

Jah, nii olgu!

Kasvatagem headust!

2009-12-06T14:44:00.001-08:00

Vaatasin just filmi "Babel".... nii vähe on armastust ja nii palju on lollust. Selle nädalavahetuse teine depressiivne linateos oli tõsielul põhinev "Precious". Uh, mida kõike siin maailmas leidub ja kuidas inimesed sellest siiski läbi tulevad! Näen, kuidas on vajalik endas armastust kasvatada ja olla eelarvamustevaba ning avatud. Aga siis tulevad ellu situatsioonid, kus mina annan endast parima ja näen,et teiselt poolt ei vastata samaga ja nii tekib küsimus - kaua sa oled see targem, kes alati järele annab, kes alati teist püüab mõista ja ennast teisega kohandada? Kaua... nagu Piibliski öeldakse - keera alati teine põsk ette. Njah. Me ei ole veel Jeesused ja üritame alati vähemalt ühe põse tervena hoida.
Sai seekord vähe segane tekst aga las ta olla... olen ise ka nati segaduses, ei saagi midagi teistsugust kirjutada.
Endiselt kodutu....

Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodu koht?

2009-11-29T16:08:00.000-08:00

Et siis imet ei juhtunudki - kolin ei kuhugi! Tundub, et Elu tahab mulle väikese seikluse korraldada, sest ei ole ju normaalne, et inimene kuu ajaga endale elukohta ei leia! Paari tunni pärast tulevad kolijad ja viivad mu asjad Heike juurde - Heikel on maja ja seal on ruumi. Aga kuna see maja on keskusest väga kaugel, siis magama lähen hoopis Germaine juurde ja sealt edasi Kerry juurde ja sealt veel edasi Alexi juurde:) Sellistes olukordades on väga hea sõpru omada, ei teagi mis ma ilma nendeta teeksin!
Olen üksi terves korteris - Sophocles kolis juba ära, head aega ei ütelnudki, ainult võtmed olid laual. Ei saa öelda, et mul sellest kahju oleks. Ja Steve (see teine korterikaaslane) on kusagil ära ja nii ma siis veedangi viimase öö siin kodus üksi.
Pakkisin just kõik asjad kokku - täitsa lõpp! Kaks aastat tagasi oli mul üks seljakott ja väike kohver, nüüd on see kuidagi müstiliselt kasvanud viieks suureks kastiks, mitmeks kilekotiks, kaheks taimeks ja seitsmeks mööbliesemeks!!! Alleaa! Mõtlesin juba vahepeal,et viskan lihtsalt kõik minema ja vaatan, kas Elu jääb seisma või mitte. Aga noh, tegelikult on mõningaid nendest asjadest ju pärast ikka üsna tarvilikud.
Natuke on nostaligiline ja pisut kurb ka - ikkagi 2 aastat oli see tuba minu kodu...
Ja imelik on, et kõik on nii lahtine...üldse ei tea, mis saama hakkab. Ma usun, et sellel kõigel on mingi tähendus ja ilmselt pean lihtsalt ootama õiget korterit ja inimesi.

Torm enne vaikust

2009-11-26T15:16:00.000-08:00

4 päeva pärast pean oma toredast toast välja kolima ja arvake ära kas mul on uus kodu olemas või mitte.... loomulikult see viimane variant!
Aga siis kui stress peale tuleb, mõtlen, et kas ma 10 aasta pärst mäletan seda aega... ilmselt mitte, nii et pole mõtet üldse paanitseda, eksju.
Praegu ongi iga päev see situtasioon, kus pean rakendama kõiki neid teadmisi, mida jooga- ja hingamiskursustel olen viimaste nädalate jooksul õppinud. Aga teate - jube raske on! Kuidas saada teooriast praktika ja eluviis?
Hoidke mulle pöialt - ma hoian teile ka!

Muutused ikka vahel juhtuvad....

2009-11-05T16:59:00.000-08:00

Hommikuti, nii kella viie paiku jalutades saab kõige rohkem energiat päevaks. Ja kui istuda vaikselt ning lasta mõtetel tulla-minna ning keskenduda iseendale ning ümbritsevale, saabub teatav rahu hinge.
Juba kolm nädalat ei joo ma enam kohvi vaid sidruni,mee ja ingveriga teed ning söön greipi. Olemine läheb ainult paremaks. Tunnen kuidas see väga lahe, energiline ja rõõmus Mina hakkab vaikselt koore seest välja paistma :)
Pean ütlema tänud oma korterinaabrile, kes mind sellle uue maailmaga on kokku viinud. Veel olen käinud kolmel korral mantra-õhtutel ja see on mu laulmisele väga head mõju avaldanud. Elu on ikka jube kummaline! Kaks kuud tagasi polnud mingeid mantraid, hommikust tõusmist või ingveri teed ja nüüd tundub see peaaegu, et kõige normaalsem asi üldse.... kui ma liiga "om"-iks muutun ja normaalsuse piiridest väljun, võtke mul sabast kinni, palun.
Tavaelulisi sündmusi ka. Käisin Šveitsis. Mäed olid udu sees ja jõgi oli mäe sees. Zürichis oli ooperimaja ja mina selle sees! Laval aga Vittorio Grigolo - laulis nagu Pavarotti, nägi välja kui George Clooney! Et Haagi elu sellele sündmusele alla ei jääks, käisin eelmine nädalavahetus kuulamas Rene Flemming'ut. Tore,et Concergebouw'l on noortele inimestele odavaid pileteid, millega saab vähemalt staaride selgagi näha.
Ja siis oli ooperi-pidu. Kui ikka kümme lauljat (enamus sopranid) koos "La donna é mobile"'t laulavad, siis normaalsed inimesed ei saa aru, et see on äge. Meie saime :)
On veel ka mõned väiksed lahendust vajavad küsimused... näiteks nagu, et kus ma detsembrist elama hakkan ja kas mulle antakse õigeaegselt stippi, et üldse midagi üürida... et sellised mitte just väga suured probleemid :)
Aga mina ütlen "Jah" kõigele ja vaatan, kuhu see välja viib!

Oi jumpsus juurikas!

2009-10-03T01:54:00.000-07:00

Kes oleks võinud arvata,et tuleb kunagi oktoober 2009! Ma vist ei ole kungagi mõelnud, et mida ma täpselt sellel kolmandal oktoobril kahetuhande üheksandal aastal teen... Nüüd on ta siin ja ennäe imet - istun kodus, hollandi kodus(kõlab ägedalt,eksju), väike pohmakas on ja kalkuleerin,et kas eilsed naljakogused olid seda peavalu väärt. Vist ikka olid, sest füüsilised vaevused ei ole veel toonud eksistentsiaalseid mõtteid.
Eile niisiis oli mängude õhtu. Sihuksed seltskonnamängud -istud ringis ja teed märke ja keskelolija peab aru saama, kelle käes märk parasjagu on. Või siis hüütakse nimesid ja keskelolija peab seda, kelle nime hõigati, ajalehest nuiaga lööma. Kõlab ehk väheke sadistlikult aga me kõik nautisime seda, nii et muretsemiseks pole põhjust :)
Elukorralduse uudiseid ka. Mul on nüüd jälle kaks uut korterinaabrit! Hommikuti kokkav poola Viktor läks tagasi Poolamaale ja tema asemele tuli Steve. Steve on Surinamist aga hollandi kodakondsusega. Ta laulab mantra-bändis ja õpib ajurvedat. Septembris siin uluall olnud uue Eesti tüdruku Maria ja tema poisi Karli asemele tuli aga üks Taiwani juurtega Ameerika tüdruk Elaine. Elaine lõpetas just magistri inglise kirjanudses ja hakkab nüüd kirjanikuks.
Ja mina hakkan endiselt lauljaks. Eriti ei edene praegu. Kuulsin ühelt itaalia tüdrukult, kelle abikaasa on laulja, et ta oli sel suvel Los Angeles'es Placido Domingoga tuvunud - järelikult see maailm ikka eksisteerib.
Olen ilus, tark ja osav ja lähen ka varsti Los Angeles'i Domingoga kohvitama!
Suhtumine, ma ütlen, on peamine!

Lugu sellest kuidas meister õpipoissi taltsutas

2009-09-23T14:46:00.000-07:00

Kes on kannatlik, sellel tulevad jõulud juba septembris! Et siis maakeeli - õppisin mina kannatlikkust, kohe kaks aastat.... Nagu vanal ajal, mindi kõigepealt meistri juurde õpipoisiks. Esimesed aastad võis sell "päris" tööd ainult kõrvalt vaadata ja kui siis meister õpilase kannatlikkuse, vahvuse ja järjekindluse oli järelekatsunud, alles siis lubati tal vaikselt õigeid ametikohuseid täitma hakata. Samasugune lugu juhtus ka minuga. Tulin nimelt Haagi ja olin kindel,et kohe läheb suurte aariate laulmiseks. Aga ei - ainult lied'id ja laulukesed! Järgmisel aastal arvasin, et nüüd küll saab juba "päris" repertuaari õppima hakata, aga "meister" kostis selle peale hoopis nii: "See aasta õpid sa kannatlikkust." Mina omaarust olin juba terve ühe aasta kannatanud ja see tundus täiesti piisav. Aga ega õpipoiss führeri tahtmise vastu ei saa. Nii ma siis õppisingi kannatlikkust. Kolmandal aastal olin juba leppinud,et tuleb oodata ja oodata ja siis veel oodata kui äkki, nagu Haagi ilmamuutus, lubati mul "Carmen"iga tutvust teha. Ja nagu sellest veel vähe oleks, järgmisel nädalal ka "La Boheme"'i katsetada! Seda ma siin säran ja hiilgan :) Nüüd vist hakkab see kannatlikkuse õpiaeg läbi saama aga pean ütlema, et õpetaja on ikka väga õigesti mind kasvatanud - nüüd ma olen ise hea meelega see, kes kiirustada ei taha.

Mõtisklused

2009-09-20T02:20:00.000-07:00

Hommik. Ärkan. Kuulen, kuidas keegi köögis juba askeldab ja mitte ainult kohviga. Järelikult on see Viktor, mu Poola korterikaaslane, kellel on kombeks juba hommikul vara wok-roogi kokkama hakata. Varsti kuulen ukse kriginat ja siis WC ukse häält - tean, et mu problemaatiline naaber on ka kodus ja hõivab WC järgmiseks 15 minutiks ning, et ma kindlasti ei taha sinna kohe pärast teda siseneda. Nii ma siis laman voodis ja mõlgutan mõtteid, millised võiksid olla need inimesed, kellega uues kohas koos elama hakkan. Tahaks, et hommikul köögis kohvi juues oleks mõnus olla ja valitseks "Om" ja mitte "peaks-vist-midagi-ütlema-aga-ei-ole-tegelikult-tahtmist"-vaikus.
Täna on pühapäev, juba kolmas. Elu on jälle omas tavalises rööpas: kool, sõbrad ja koristamine. Jah, ma võtsn oma vana bossi pakkumise järjekordselt vastu. Aga seekord on asi natuke teisiti - töötan vähem ja otsin endiselt muusikutööd,et saaksin esimesel võimalusel Putzfrau-ametile lõplikult Head Aega öelda. Olen aru saanud,et Elu toob meile sarnaseid situatsioone,kogemusi,tundeid nii kaua kuni me neist midagi õpime. Nii, teooria on mul selge. Aga nüüd see praktika pool- just algas kolmas koristusaasta - järelikult ei ole ma sealt seda õppetundi ikka veel kätte saanud...
Kaldun arvama, et tuleks näha rohkem vaeva aksepteerimisega, leppida korraks kõigega, mis Elu toob ja lasta see endast nn läbi. Teisest küljest on vaja julgeda muutuda ja lasta Elul muutuda. Muutumises on armastus.
Nii ma siin mõtlen ja arutan iseendaga. Vahel ka teistega. Vahel laulan Carmenit ja Schönbergi, vahel improviseerin. Aga nüüd on päike väljas ja ma lähen parki raamatut lugema, sest teinekord ei saagi kõike kohe selgeks mõeldud ja ei maksa seda oodates heast ilma jääda.

14m2 õnne ja natuke pealekauba ka.

2009-09-14T13:13:00.000-07:00

Olen nüüd väga suur ja õnne täis. Ja minu tuba on lilli täis - 20 kollast roosi, 10 punast ja 10 valget gerberat, 4 suurt päevalille, palju liiliaid, veel ühed kollased lilled ja üks lilla-valge orhidee. Ja ma tean,et mul on palju-palju sõpru-sugulasi, kes kõik mulle head soovivad ja kui nad need soovid ühel ja samal päeval lendu lasevad, tekitab see jube hea tunde - aitäh kõigile!
Seekord tuli "uus aasta" väga intensiivselt - sünnipäeva kuupäeva võtsin vastu proovist koju sõites, hommikul vara jooksin juba Amsterdami rongi peale, et seal ühte lugu ühel kontserdil laulda, lõunat sõin kohvikus vaatega Amsterdami linnale ja õhtul sai tuba sõpru täis,kes ei väsinud mind üllatamast. Näiteks lauldi mulle 2 korda sünnipäevalaulu tordi ja 25 põleva küünlaga, sain kingitusi nii samal kui ka järgmisel päeval (ja veel tänagi leidsin ühe oma kooli postkastist!) ning üks sõber Hispaaniast oli salaja kohale lennanud! Orkuti/facebooki/meili/pärisposti teel sain ka nii palju õnne,et olen siiamaani üllatunud!
Nii hea on teada, et sinu peale mõeldakse... Tahan nüüdsest ka ise teiste peale veel rohkem mõelda. See on oluline!

Che sará, sará.

2009-09-06T13:00:00.000-07:00

Mul on:

0 töökohta
1 kahtlase jutuga korteriomanik
1 narkosõltlasest korterinaaber
1 uus kirjutuslaud
1 kontsert 1 lauluga
1 ettelaulmine Haagist 2,5 tunni tee kaugusel tegutsevasse koori
2 tühjenevat pangaarvet
2-päevane peavalu
2,5 kuud, et uus elamine leida
3,5 uut korterinaabrit
4 uut/kasutatud CD-d raamatukogu tühjendusmüügilt
10 kuud koolis käia

Et siis ühesõnaga: STRESS! Aga hea on mõelda, et kindlasti tuleb päev, mil see aeg siin, see pühapäeva õhtu ja selgusetus ja kaos on väga kauged mälestused ning nende asemele on tulnud stabiilsus, rahu ja kord. Korrutan ikka endale,et praegu on torm enne vaikust. Ja ongi hea,et on just nii nagu on, kuigi vahel ei taha sellega mitte leppida.... tegu on ikkagi inimesega!

Kas kutsehaigus või lihtsalt anomaalia?

2009-08-28T00:51:00.000-07:00

Päeva nagu täna ei ole veel olnud ja ilmselt ei tule ka. Näiteks avastasin, et hommikud on mustvalged. Ega sellist asja muidu ei saa teada kui kell 5 uni ära ei lähe. Normaalne inimene käiks vetsus ja katsuks uuesti magama jääda... Aga mina - käisin küll "pelkus" ära aga und ei tulnud kusagilt. Ja noh, kui magada ei saa siis tuleb loomulkult vaadata DVD pealt E.S.Tüüri ooperit "Wallenberg". Ma tean... EI OLE NORMAALNE!!!! Kell 7.30 oli Wallenberg surnud ja uni tuligi tagasi.
Hetkel on maailma natuke värvilisem, päev on kolme tunni võrra edasi liikunud ja ei tea, mis kõik veel juhtuda võib kui selline algus on olnud....

Suhteliselt "Om"

2009-08-16T02:28:00.000-07:00

Tegelikult on kõik hästi. Ja kuuaja tagune madalseis oli ka hea. Vahepeal lihtsalt peab seal põhjas ära käima :)
Armastuse teelt veeretasin "põhjast" saadud jõuga paar kivikest ära ja p...sse saatja paluski vabandust!
Loen Osho "Armastus, vabadus, üksindus"-t. Mõtlen nii sama moodi,et vahel tuleb tunne nagu oleks ise selle raamatu kirjutanud. Hea on endaga olla ja ennast harutada...
Või vanaemaga punet ja raudrohtu korjata. Või kuulda kolmeaastaselt ristitütrelt: "Kõigepealt ma lähen lasteaeda, siis kooli, siis saab minust emme ja tädi ja siis ma suren ära ja lähen taevasse. Ennem me olime ka taevas." Lihtne ja nii aksepteerimist täis, võta või eeskuju!

Ohe

2009-07-12T13:55:00.000-07:00

Vahel on nii raske.
Praegu ongi see hetk.
Inimesed võivad olla ikka nii keerulised, et mõistus saab otsa ja nutt tuleb peale. Nii palju toredaid hetki oli tänases päevas, tahtsin nendest kirjutada aga nüüd ei ole enam seda tunnet.
Tahaks hoopis protesteerida elu ebaõigluse, ülekohtu ja selle kõige kestvuse vastu.
Aga kellega, kuidas?
Tegelikult tean ise ka, et ainult armastusega saab midagi paremaks muuta.
Olen siiski ainult Mina.
Mul on emotsioonid suurele tarkusele vaatamata.
Ja mulle ei meeldi kui mind p...sse saadetakse asjade eest, milles ma süüdi ei ole.

Armastada, armastada, armastada.... kui ainult oskaks.

Miniatuurne inspiratsioon.

2009-06-07T04:36:00.000-07:00

Viimast sissekannet kirjutades mõtlesin, et nüüd on see ringijooksmise aeg läbi ja hakkan korraliku inimese elu elama... nii palju siis sellest. Tegin oma barokk-ornamentatsiooni eksami ära (tulemust ikka veel ei tea, aga sisetunne ütleb, et peaksin läbi saama)ja see ei olnudki nii võimatu kui ma arvasin. Ja siis võtsin üks päev julguse kokku ja läksin muusikaajaloo õpetajaga rääkima nagu üks täiskasvanud inimene peaks tegema. Ütlesin otse, et olen laisk ja mul ei ole midagi enda kaitseks öelda. Nüüd on vähemalt süda kergem kuigi töö on ikka veel lõpetamata!!! Ja siis olid kõikidel mu sõpradel erialaeksamid. Siin on nii, et esimese kursuse lõpus pead ettelaulma ja siis otsustatakse, mis sinust saab : a) saad teisele kursusele ja pead järgmine kord alles 3.kursusel ettelaulma, b) saad teisele kursusele aga pead 2.kursuse lõpus veel kord laulma, et tõestada enda edasiminekut, c) saad kohe 3. või 4.kursusele, d) sind visatakse koolist välja kuna õpetajate arvates sul ei ole piisavalt potensiaali lauljaks saada.Kuna siin on pisut rohkem võimalusi kui hinded 3,4 ja 5 ning eelmise aasta kogemus õpeatas, et välja visatakse ka täiesti viisipidajaid, siis olin suhteliselt mures kõigi oma sõprade pärast (mitte, et ma ei usuks nende võimetesse vaid ma ei usalda õpetajaid). Igatahes läks kõik nii hästi kui pidi minema - ma ei peagi uusi sõpru otsima hakkama!!!!
No vot, ja siis olid igasugused tähistamised ja mingid proovid ja kontsert L.Andriesseni sünnipäeva puhul ja järsku läksid ilmad soojaks (see on muidugi juba minevik, nüüd peab jälle kindaid kandma) ja siis oli vaja rannas piknikku pidada jne. Lõpptulemus oli see, et saabus 2.juuni õhtu ja üks kodutöö, mille esimene tähtaeg oli 1.jaanuar ja teine 1.juuni, oli ikka tegemata. Kella 00.30ks oli 2/3 tööst tehtud, siis pidin hakkama pakkima, sest hommikul läks lennuk Prahasse.
Nüüd on seal käidud ja juba siin Haagis korralik pidu Scott'i 30nda sünnipäeva puhul peetud. Ja homme on saksa keele eksam. Ollalalaa. Aga ma arvan, et mul ei ole vist kunagi nii palju toredaid sündmusi järjest olnud.
Prahast ka. Ma sain aru, et ma olen üks väga vilets turist. Mind lihtsalt ei huvita need vanad maalid ja paljude teiste inimestega koos trügimine,et kõik koos samadest objektidest pilti teha! Aga ma nautisin niisama ringi kõndimist ja ilusate majade vaatamist. Ja siis mõtlesin elu üle ka. Ta on endiselt kummaline - sõita Prahasse 3ks päevaks,et laulda 10 minutit.... Aga mulle meeldib selline elu!!!! Üks dostoprimetsatelnost (vaatamisväärsus vene k.) oli siiski, mis jättis suu lahti ja mõitsus sai otsa - Anatoli Konienko miniatuurid. See mees töötas 7,5 aastat,et teha kirbule kullast hobuserauad!!!!!! Ja arendas spetsiaalse hingamistehnika,et teha mooniseemnele Pushkini portree või näiteks miniatuurne Eiffeli torn. Kõiki neid asju nägi ainult mikroskoobi abiga. Täiesti uskumatu!!!!! Ja tore oli ka kohtuda ühe Petriga, kellega sain Perugias tuttavaks. Nii hea tunne on, kui oled kusagil maailma nurgas ja saadad sõnumi: "Saame kokku kui sul aega on" ja siis saamegi kokku tunniks, et avastada - me tegelikult ei tea üksteisest ertiti midagi, samas see pole üldse oluline, tore oli ikkagi! Lennujaamas tagasisõitu oodates oli mul vaja viimased 118 tsehhi krooni (vms) ära kulutada. Mõtlesin, et oleks tore kui leiaksin võtmehoidja väikese mutt Krtekiga (teate küll, see tsehhi multikas hästi armsa mutiga,kes ei räägi). Ja leidsingi aga see maksis 125.- Tegin siis hästi armsa näo pähe ja küsisin allahindlust :) Nüüd ongi väike Krtek mu võtmeid valvamas.

Graafik.

2009-05-17T13:12:00.000-07:00

Reede, 8 mai:

21.00 esinen kontserdil
23.00 jõuan koju
03.00 tunnen,et hakkan jälle minestama
04.00 kutsun endale kiirabi
Laupäev 9.mai:

8.00 saabun omal jalal koju haiglast diagnoosiga stressist tingitud hüperventilatsioon, lähen magama
15.00 mängin sõpradega korvpalli
20.15 kuulan Sandrine Piau kontserti
22.30 väike naps Erki sünnipäeva tähistamiseks
00.00 lahkun järgmisesse baari, kohtun Irmaga

Pühapäev 10.mai:
02.30 jõuan koju ja lähen magama
11.00 ärkan, soovin emadepäeva õnne asjaosalistele
14.00 olen pargis, üritan kontserdi arvustust kirjutada
16.00 harjutan koolis
18.00 koristan korterit
20.00 söön Anna ja Olivier'i juures creppé

Esmaspäev 11.mai:

02.30 jõuan Anna juurest koju
10.00 olen väikese hilinemisega kooriproovis laulmas L.Andriessen'it
14.30 kuulan Kristina väga ilusat lõpueksamit
16.00 olen tööl
20.00 jooksen trammile
20.30 jõuan väikese hilinemisega tantsu tundi
23.00 olen kodus, vääääga väsinud

Teisipäev 12.mai:

10.30 olen juba tööl
14.00 eriala tund üle kuu aja,elu on viimaks ilus!
14.45 kuulan Silvani lõpueksamit- ta saab hindeks "9" "10"st!!!
18.00 lõppevad tunnid
20.30 olen jälle Anna juures pannkoogil,jutustan Kolumbia sõbra Jairoga

Kolmapäev 13.mai:

02.00 jõuan koju, vajun voodisse
10.30 esimene tund koolis- prantsuse keel
11.30-14.30 harjutan ja varjun muusikaajaloo õpetaja eest, sest uurimustöö on ikka veel tegemata ja ma ei julge talle otsa vaadata
14.30 tund klaverisaatjaga
15.30 koju minek, magan tunni
18.00 Germaine 3.kursuse lõpukontsert - õpetajad ja sõbrad on väga rahul!
19.30 õhtusöök Jairoga
21.00 läheme Jairo endise korterinaabri juurde külla
21.30 avame esimese Poola viina pudeli
23.00 avame teise viina pudeli

Neljapäev 14.mai:

02.30 jõuan koju suhteliselt mitteadekvaatses olekus, joon palju vett
10.00 üritan üles tõusta
11.00 tõusen üles, saan teate,et pean varem laulu tundi minema
13.00 laulutund.... nii raske on!!!! Ei tea küll miks.... :P
15.30 üritan tööle minna aga trammi liiklus on õnnetuse tõttu seiskunud, pean bussiga minema....
17.00 jõuan lõpuks tööle
20.30 lõpetan töö, olen hirmus väsinud
21.30 olen koolis tagasi, harjutan
22.30 lähen Silvanile sünnipäevaks õnne soovima
23.00 naabrid saavad vihaseks, ja pidu peab linna baari suunduma

Reede 15.mai:
02.00 jõuan läbi kerge vihma sünnipäevalt koju... veelgi väsinum kui eelmistel õhtutel
02.10 vaatan üle meilid ja saan kutse Haraldi sünnipäevale
09.00 ajan suure vaevaga karku alla
10.00 jazzimprovisatsiooni tund
11.00 Haraldi sünnipäeva brunch ühes toredas kohvikus
13.00 lähen Irma näitust vaatama ja ta on juhuslikult ise ka seal, räägime juttu, ma räägin oma nädalast - ta saab seda kuulates stressi
14.00 jälle jazzimprovisatsiooni tund
16.00 alustan tööd
20.30 lõpetan töö
21.15 algab filmiõhtu Lilli juures, vaatame L.A.Confidencial'i

Laupäev 16.mai:
00.30 lahkun Lilli juurest
00.45 saabun De Pater'isse (üks baar)kuna lubasin Irmale, Annale ja Olivier'ile, et astun läbi
01.45 olen ikkagi nii väsinud,et minust ei ole peolooma
02.00 vaatan meili kodus - mu oma enda korterinaaber Alex kutsub mind Facebooki kaudu enda sünnipäevale, sest me ju kodus ei kohtu!
14.00 ärkan puhanuna!!!!!
15.30 tagastan plaadid raamatukokku, ostan Alexile kingituse
16.30 saabun Dorothea juurde barbeque'le
18.00 plaanin kooli harjutama minna aga mõnus seltskond, söök ja jook ei lase sel juhtuda
22.00 peaksin hakkama minema Alexi sünnipäevale aga Kerry harjutab minu peal käemassaži tegemist
23.00 ei saa ikka Alexi juurde minema hakata,sest väljas on äike ja vihm
Pühapäev 17.mai:
00.30 Dorothea viskab meid välja,sest tal on kontsert järgmisel hommikul
01.00 saabun Alexi sünnipäevale lõpuks...
02.30 hakkan kodu poole sõitma täielikus paduvihmas
03.00 saabun tilkuvana aga selle eest kainena koju
10.00 ärkan
10.10 avastan,et külmkapis on ainult 2 kirsstomatit, lähen poodi
12.00 olen tööl
13.45 harjutan
15.30 lindistan Jiriga tema lugu, mida lähen varti ka Prahasse esitama
17.00 ootan Mariat,et tema juurde õppima minna
17.30 alustame Maria juures barokk ornamentatsiooni eksamiks õppimist
21.00 jõuan koju, söön
22.00 alustan blogi kirjutamist selle asemel,et eksamiks valmistuda
23.00 lõpetan blogi kirjutamise ja loodetavasti hakkan õppima!

Tervise-maffia ja jumalate massaaž

2009-05-05T08:52:00.000-07:00

Tere jälle. Ma ei tea mitmendat korda ma juba alustan uut sissekannet ja siis kohe kustutan jälle kõik ära. Viimasel ajal mulle enam ei meeldi kuidas ma kirjutan...mõtteid on ja sündmusi ka, millest kirjutada aga nii kui nad muutuvad kirjapildis nähtavaks, tuleb mul imelik tunne peale ja login ennast kiiresti lehelt välja ilma märki maha jätmata. Eks vist igal "kirjanikul" on loomekriisid :) jah...ja mina mõtlesin täiesti tõsiselt kunagi kirjaniku või ajakirjaniku ameti peale!
Proovin nüüd vähemalt mõnest olulisemast viimase aja juhtumist rääkida.
Kõige dramaatilisem sündmus juhtus eelmisel neljapäeval kui ma kodus kohvi tehes ära minestasin. Mul ei ole vist nii paha kuhagi olnud...ei oska seda isegi kirjeldada aga kokkuvõtlikult võib öelda,et tunne oli väga segane. Nüüd olengi juba 5 päeva suht nõrk olnud. Eile tundus,et eluvaim hakkab juba sisse tulema ja läksin kooli, seal aga selgus,et igasugune pingutus teeb elevandist hiire ja nii ma siis läksin hoopis esmaabisse.(Saladuskatte all ütlen, et mul on kohaliku ravikindlustusega natuke halvad suhted -õigemini: mul ei ole mingit suhet s.t. et üritan läbi ajada Euroopa Ravikindlustuskaardiga, mis aga tagab ainult esmaabi ja seda ka juhul kui sa Hollandis ei tööta... ). Registratuuris muutsin natuke oma haiguslugu - neljapäevast sai esmaspäeva õhtu :) Igatahes mind võeti vastu. Kõigepealt tegi rastapatsidega õde mõned lihtsad järelpärimised ja kui näha oli,et ma kohe minestama ei hakka, saatis mu tagasi ootama arsti vastuvõttu. Varsti kutsutigi sisse ja nüüd võttis suure tätoveeringuga neiu mult vereproovi! Mõtlesin Eesti õdede-arstide peale ja välimääraja ei läinud siinse pildiga üldse kokku :)Pärast 1,5 tunnist vastuse ootamist sain teada,et kõik on korras ja tehniliselt ma ei peaks end halvasti tundma. See on nagu maffia - tegutseb küll aga keegi ei saa midagi tõestada! Mul on juba mitmendat korda arsti juures käies selline asi juhtunud, et kurdan mingi häda üle aga arst ei leia midagi....kas ma siis kujutan endale asju ette või? No igatahes on hea,et teoreetiliselt on kõik korras.Looan,et praktiline pool ka järgi jõuab.
Teine, palju meeldivam sündmus oli aga kahepäevane reis kooli kooriga, et tuua esiettekandele Händeli serenata "Parnasso in Festa", mille vahele oli pikitud palju kaasaegseid lugusid.(Kirjutatud meie kooli heliloojate poolt). Käisime ära Leeuwardenis ja Deventeris (kaks Hollandi väikelinna). Seltskond koosnes vanamuusika õpilastest, kellega mul ju muidu kunagi ühiseid tunde või projekte pole aga kuna keegi oli haige ja palus mul end asendada, juhtuski,et ma sain võimaluse laulda barokkorkestri ja -kooriga häälestuses 415Hz! Ja teate - mina, vanamuusika võhik ja mitte-sallija, nautisin seda projekti väga!!! Ma juba ükskord varem kijrutasin,et käisin Amsterdamis barokkooperit vaatamas ja esimest korda elus kuulsin seal head ja hääles vanamuusika orkestrit. Sellele heale kogemusele lisaks olen nüüd ka ise laulnud nende instrumentidega ja ega enam ei kujuta ette, et Bachi või Häendelit võiks klaveriga või modernsete viiulite-tsellodega mängida/ saata.
Nii palju vähemalt on siin Haagis õppimisest kasu - kui ma ka ooperist väga kaugele jään, siis vähemalt vana ja uue muusika kohapealt laieneb ring silmade ümber iga päevaga! Sellel väikesel reisil oli veel üks väga mõnus pluss : sattusin mängima täringuid ühe plokkflöödimängjiast portugali poisiga (ta on ilus nagu Kreeka Jumal,andekas,tark ja otse loomulikult meeldivad talle hoopis mehed!) kes tegi ettepaneku panustada mssaažile. Ja mina võitsin!!!! Ja siis ma sain (siiani) elu parima massaaži osaliseks :) Terve ülejäänud nädalalõpp kujuneski nagu mingiks massaaži laagriks - nüüd ma oskan juba üsna hästi käsi mudida aga selja ja kaelaga läheb veel aega. Ma olen täiesti vaimustuses sellest puudutuste maailmast! Nii vähesega saab nii paljut teha. Sellega tuli ka meelde, et eelmisel suvel kohatud India joogi ütles mulle,et peaksin just massažiga tegelema :)
Oh. Nüüd ma kirjutasin päris palju ja kui ma ruttu teen,siis ehk ei tulegi vastupandamatut soovi kõike ära kustutada.

Eluuni.

2009-04-20T12:39:00.000-07:00

Mitu korda olen unes näinud koera- või hundimoodi olevust kellega pean võitlema ja alati on minu taktikaks panna sellele loomale käsi lõugade vahele.Üldiselt need uned lõpevad kuidagi ähmaselt ilma eriliste tulemusteta aga täna öösel oli teist moodi. Algas kõik nagu tavaliselt - oli hetk, kus pidin korda looma paljude inimeste seas ja seal oli ka see koer, kes tahtis mind muudkui rünnata. Kõigepealt sain inimesed kontrolli alla,siis hakkasin koeraga võitlema - panin käe talle lõugade vahele aga selle asemel,et jälle vana rada pidi üles ärgata, teatasin otsustavusega,et ka tema peab mulle alluma. Mis juhtus oli, et hunt/koer muutus naeratavaks lambaks ja leppis minu üleolekuga.
Tundub väga sümboolne uni olevat.Mis ta täpselt tähendab polegi oluline, oluline on,et ma tundsin end hommikul ärgates täitsa teist moodi.
Nüüd on õhtu. Ja tunne on hoopis,et olen haige. Homme on kontsert, kus pean soolot laulma...Aga eks ma tean kust need haigused tulevad, nii et ei tekita endale paanikat küsides ahastade "Miks mina??? Miks just nüüd???!!!"

Viimasel ajal on mul olnud palju rohkem kontakti kaasaegse muusikaga kui traditsioonilise klassikalise laulurepertuaariga ja mõningad ideed hakkavad selle tõttu kuju võtma. Mida rohkem kaasaegset muusikat õpin ja esitan, seda rohkem hakkab see mulle meeldima. Ja tundub, et Elu soosib ka seda suunda. Homme ongi meil koolis heliloojate-lauljate projekti lõppkontsert : iga 2.kursuse laulja sai helilooja, kes talle loo pidi kirjuitama ja homme kantakse need kõik ette. Minu lugu on Tsehhi doktorandi, Jiri Kaderabeki kirjutatud. Näeb välja nii ,et taustal mängib soundtrack (kuidas seda eesti keeles öeldakse???),mis on kokku pandud erinevatest ooperitest ja loomulikult on neid töödeldud ka. Selle peale räägib helilooja ise teksti ja mina laulan. Vahepeal on ka bändi osa pop-lauluga ja loo lõpetan mina sosistades mikrofoni. Aa.. ja ma alustan laulmist publiku tagant liikudes vaikselt lava poole, et lõpuks oleksin lava keskel kus on mikrofon. S.t. et pean loo pähe õppima( mida olen ka enam vähem teinud aga ikka läheb veel segamini...eks homme paistab).
Nüüd teen muna ja meega piima ja üritan stresse vabastada, muidu tuleb homme kinnise suuga laulupidu!

Mõte käis külas.

2009-04-08T15:01:00.001-07:00

Eile läks pirn pea kohal põlema - kui ei tegele enam virisemisega ja mõtetute asjade tahtmisega jääb ju nii palju aega üle!!! Ja saan tegeleda,sellega mis on tore:) Loodan, et see pirn jääbki põlema. Pean ütlema suure tänu sõber Mari-Liisile, kes minuga hiljuti pahandas.... õige, kui ei saa heaga siis saab halvaga! Paluks seda teinegi kord teha kui valgus ähmastuma hakkab.
Lihavõtted tulevad. Ja üks itaalia sõber tuleb. Ja kui ilmaga veab siis peaks pühapäeval piknik ka tulema. Täna leidsin lõpuks ometi ühe ilusa koha Haagis - Clingendael'i pargi. Selle sees on veel Jaapani aed aga sinna saab alles 30.ndast aprillist. See on suur park. Minu pidev ruumipuuduse tunne, mis mul siin Hollandis tekkinud on, isegi hajus natuke. Ja puud tundusid täitsa puude moodi s.t. jõulised ja paksud. Üldiselt selliseid siin maal palju ei näe. Eestlased peaksid tulema siia ja saama aru kui hinnalised meie metsad ja loodus on ja neid mitte enam hävitama!!!!

Primavera!

2009-04-02T05:52:00.000-07:00

Kevad-kevad-kevad!!! Ja ma juba olen nii hajevil, et unustasin oma eriala tunni ära ning oleks peaaegu auto alla jäänud :) Aga kõik on lihtsalt nii ilus ja ma naudin vist igat punga ja õit ja sinist taevast ja päikest nii nagu poleks neid kunagi varem näinud!!!!

Little less conversation, little more action.

2009-03-11T16:46:00.000-07:00

Öö on. Ja mina tõusin just üles ja ei saa enam und.
Põhimõtteliselt peaksin kogu vaba aja panema muusikaajaloo töö kirjutamisse aga nagu tavaliselt, jään ma raamatute kõrvale magama. Ma mäletan, et juba keskkoolist alates iga kord kui ma muusikaajaloo eksamiks olen pidanud õppima tuleb mingi eriline talveuni peale.Nonii. See selleks. Ma arvan,et palju olulisem on hoopis, et meil õitsevad siin krookused ja lumikellukesed ja marililled :) Ja üks päev oli isegi päike väljas!!!
Vahepeal oli vaheaeg ja sinna sisse jäi ka karneval (pildid aadressil http://picasaweb.google.co.uk- vasakul lehe servas on link). Ja Robert Holli (hollandi bariton) meistrikursus ja 6 tundi uurimist Amsterdami hüper-super ägedas raamatukogus. Ja meil oli kahe kooli- Rotterdami ja Haagi konservatooriumi- ühisprojekt. Lõpptulemus oli,et esinesime Rotterdami kontsertsaalis De Doolen koos James MacMillani ja Hilliard Enseble'ga. Kes ei tea,siis J.MacMillan on praeguse aja üks nimekamaid Shoti heliloojaid ja Hiliard Ensemble on 4 meeslauljast koosnev a capella ansambel,kes esitab nii kaasaegset- kui ka vanamuusikat ja nad on ka Eestis laulnud ning esitanud palju A.Pärdi, E-S.Tüüri ja Tormise lugusid.
Kavas oli kaks teost: S.Reich "The Desert music" ja J.MacMillan "The quickening". Mina laulsin viimases (kooris, loomulikult). Kuidas seda iseloomustada - piisavalt palju uusi kõlasid kombineeritud lauldava/mängitava meloodiaga. Kõik oli kuidagi väga maitsekalt kokku pandud, just selline teos, mida ma ise kirjutaks kui ma ainult oskaks :) Ja Hilliard' ansabli kõla.....OH!!!!!! Siis ma mõtlesin, et on ikka väga tore,et ma just siin koolis käin,sest ma ei usu, et EMTA-s sellise tasemega kooliprojekte korraldatakse.
Pärast kontserti, kui me kõik fuajees arutasime kas minna jooma või mitte, tuli herr MacMillan trepist alla ja mina suurest rõõmust ja soovist austust avaldada hakkasin plaksutama ja kõva häälega hüüdma, mõeldes,et teised loomulikult ühinevad minuga aga EI :D nii et saingi täiesti oma isiklikku arvamust avaldada kõigi ees. Mõnikord ikka veab!
Nüüd ma olen aga vaimustuses Rahmaninovi ja W.Bolcomi lauludest. Esimene on lihtsalt nii "Oo, Boszhe!" ja teine on kabaree.
Olgu. Nüüd tuli uni tagasi.

Parim kink, mida võid anda, on kallistus: üks suurus sobib kõigile ja kellelgi ei ole kunagi midagi selle vastu, kui selle tagastad.

2009-02-18T14:20:00.000-08:00

Ma elasin nädal aega nagu "päris laulja" s.t. magasin hotellis, sõin 3 korda päevas kõhu liiga täis (sest kui tasuta saab, siis peab ju nii palju sisse ajama,et valus hakkab) ja iga õhtu istusin baaris,et jällegi mitte enda kulul "lõõgastuda" raskest laulmise kunstist. Nüüd on aga karistus käes - tahtsin pükse jalga panna aga....
Njah, eks igasugu perioode on elus.Loodame, et tuleb neid sportilkemaid hetki ka ette.
Kui nüüd vähe asjalikumalt rääkida siis käisin Apeldoornis noorte heliloojate konkursil,millest võttis osa 16 eri maa heliloojat.Kõik teosed olid kirjutatud Erepreis ensemble'le ja naishääl(te)le. Meid oli 6 lauljat ja iga üks sai 6 lugu esitada. Minu omadest 3 läksid lõppkontserdil vähe aiataha, nii et pärast ei julgenud nendele heliloojatele otsa vaadata. Aga teised 3 läksid hästi ja üks nendest oli võidulugu nii,et saime lisa võimaluse ja parandasime kõik vead.
Kogu see nädal andis väga palju uusi kogemusi - nt et kaasaegsele muusikale ei saa läheneda nagu Mozardile,DAAA! Ja et solfi õppimisse võiks tõsisemalt suhtuda. Ja tore oli, et sai oma "unistust" pisut juba kombata, nii ei tundugi ta võimatult kaugel ja kättesaamatu.
Sõbrapäev oli ka. Tulin just Apeldoornist samal päeval tagasi ja kohe oli minu juures suur-suur pidu. Nii palju rahvast, kostüüme ja veiniplekke mistral!!!!
Minu saba sai suure tähelepanu osaliseks ja kõrvad läksid üldse kaduma.
Praegu olen oma toas ja kuulen Sophoklese toast tulevaid kriginaid- nagu lennuk maanduks kogu aeg!
Ja homme teeme ühele kursakaaslasele üllatuspeo - ta saab 30!!!! Kingime talle lipsu:)

415 Hz

2009-02-05T14:12:00.000-08:00

Vahel on nii,et suur mõttetöö ei vii üldse õndsama olemise poole... seda teeb hoopis Pierce Brosnan :) Vaatasin ära filmi "Mamma mia" ja olin kohe nii inspireeritud. No ta on nati tobeda sisuga aga sellisel filmil ei peagi ju ülisügavat mõtet või dramaatilist väljapeetust olema.
Nüüd on aga see "narkolaks" juba üle läinud. Kätte on jõudnud aeg, kus mul on erakordne võimalus tunda kahesugust valu ühe korraga - vasakul pool suus on hamba närvivalu ja paremal pool põletik! Kes võiks paremat kooslust tahta? See on veel eriti hea pakkumine kuna hambaravi esmaabi tasu algab 150st eurost!
Ja tööl sain ka pragada,et olen liiga aeglane ja unustan paljud asjad ära...nii et kes teab, kas mul üldse seda raha enam sisse hakkabki tulema.
Aga üks tore asi ikka ka - täna laulsin tunnis ja äkki tuli selline 2.oktavi la välja,et ise ehmatasin ka ära. No nii paigas oli teine!!! See on suht spetsiifiline laulja-jutt muidugi aga ma ju tahan jagada oma vaimustust! (Mittelauljatele: see on umbes sama tunne kui käid poest poodi ja otsid midagi aga ei tea ka täpselt, mis see on enne kui siis seda näed).Rohkem kui see üks kord mul ei õnnestunud sinna Nirvanasse saada aga vähemalt ma tean,et ma olen selleks suuteline. Kuidas see muidugi juhtus,seda ma täpselt ei tea. Loodan,et varsti koperdan veel ta otsa:)
Ja käisin Amsterdamis vaatamas Francesco Cavalli barokkooperit "Ercole amante", kus ühte kolmest graatsiast mängis meie oma eesti kontratenor Ivo Posti a.k.a Pojake.
Ega ma muidu polekski läinud kui tema poleks seal osalenud aga nüüd mul on väga hea meel, et asja ära nägin. Lavastus oli silmale nii ilus vaadata -lihtsalt nautisin kuidas terve lava oli kollane, roosa või valge. Lauljad oli väga head ja mis kõige parem - kuulsin elus esimest korda barokkorkesrit mis oli HÄÄLES! (varasemad kogemused on kooliorkestri ja -lauljatega ja ütleme ausalt - see on nagu anekdoot hiiukandlest: pool elu häälestad ja teise poole mängid häälest ära pilliga).
Nüüd olen ma jõudnud sinnamaani,et ma usun barokkmuusikasse kui meeldivasse kunstivormi, mida sellegi poolest ei maksa liigsetes kogustes tarbida.

Rosa Salvage!

2009-01-20T15:22:00.000-08:00

Ma endiselt imestan,et MIDA ma õpin!!!!

Selliste lugude tõlkimisest, analüüsimisest ja päheõppimisest koosnebki minu lugupeetav eriala :)

G.Puccini ooperis "Tosca"

Tosca : "Mario! Kus on see naine, kelle kleidisaba sahinat ma äsja kuulsin?"
Cavaradossi: "Ei ole siin kedagi, sa kujutad seda endale ette!"
Tosca: "Kas sa eitad seda?"
Cavaradossi: "Jah ma eitan seda ja armastan sind!" (püüab Toscat suudelda)
Tosca, teda eelmale tõrjudes kuid juba leebunumalt:" Ei, mitte siin, altari ees. Lähme pärast hoopis sinu villasse - on täiskuu ja Tosca on täis armastust!"

Või siis C.Monteverdi ooperist"Poppea kroonimine"

"Mu magus süda las minu rinnas mulle pidutseb!"

No on ju tegelt nati haige värk, kui nüüd päris aus olla!
Ja neid asju pole mitte kerge itaalia või prantsuse keelest tõlkida!
Tegelikul mulle täitsa meeldib tobedaid lugusid lugeda. Teised vaatavad jälle seebikaid :)
Üldiselt on asjad praegu nii, et peaksin hirmus palju asju suutma järgmise paari nädalaga korda saata ja nagu ikka kõige kiiremal ajal, tuleb mul peale inspiratsioon blogi pidama hakata! Või tuba koristada, või söögitegemisoskust lihvida (juba teist päeva teen õhtusöögiks tomatisuppi mozzarella ja värske basiilikuga.mmm!)
Ja vähehaaval loen Elizabeth Gilberti raamatut "Söö, palveta, armasta!" Ma olen niiiiii rahule,et otsustasin selle raamatu endale osta!
Ja siis täna sain kätte kaks lugu kuuest, mis tulevad esitamisele 13.veebruaril Appeldornis,Hollandis Noorte Heliloojate Kohtumisel. Need on kõik kaasaegsed lood(nagu vist juba aru saite, kuna tegemist on NOORTE heliloojatega) ja tulevad ettekandmisele esimest korda ajaloos - on ju vägev! Ja mina saan olla üks solistidest maailma esiettekandel :) Kõlab eksju nagu olekski tähtis laulja juba...aga tegelikult näeb asi välja selline,et pean õppima ära 6 lugu, mis enamuses on suht kõrged, keerulise rütmi, vahelduva taktimõõduga ja puhkpilliorkester ilmselt karjub kõrva nii,et eriti ennast ei kuule ka. Aga eks ma kirjutan pärast kuidas kõik läks...äkki on isegi tore!
Oo...ja mis kõige olulisem - Germaine'l oli laupäeval sünnipäev, mille teemaks oli "WRONG". Ma arvan,et see oli üle aegade üks lahedamaid pidusid kus ma olen viibinud. Kõigil olid väga lahedad VALED kostüümid ja kõik tundsid end vabalt tegemast seda mida tavaliselt ei tee :)Ma kinkisin Ger'ile fotokalendri, mille igal kuul oli pilt minust tegemas suht haigeid nägusid - mida valem, seda praem!
Vot tak. Sihuke elu siis praegu.

P.S. kui normaalsetes kõrgkoolides on olemas sess, mille ajal loenguid ei toimu siis meie lugupeetud kuninglikus asutuses antakse haridust ikka täie rauaga = tunnid,eksamid,arvestused + uue veerandi ained hakkavad juba jaanuraris kuigi vanad alles lõppevad veebruaris = ega õpilane ei ole inimene, tema tahabki õppida kogu aeg ja talle on loomuomane viibida kahes või kolmes kohas korraga!!!

Pesutraat, pesutraat või -kumm, ikka oled tumm. (Johanna Purga luuletus).

2009-01-07T14:29:00.000-08:00

Tere. Tahtsin siia mõned pidlid üles riputada aga näed, ei lasta. Eks proovin varsti jälle. Niimoodi...et uus aasta ja puha. Minule tuli ta väga-väga toredalt, täpselt nende inimeste keskel, kellega soovisin sel hetkel koos olla. Nüüd olen tagasi Haagis. Järjekordselt alustasin uut poolaastat tundi mitteminemisega. Esimesed kolm päeva on ilusti üleelatud- juba käisime sõpradega söömas, sain erakorraliselt koristada 1.5 tundi ja vaatasin pool C.Monteverdi "Poppea kroonimise" peaproovi ära. Mõtlesin terve esimese poole,et ma ikka ei oska sellest varasemast muusikast rõõmu tunda ja et kindlasti teistele kohutavalt meeldib. Vaheajal läks Barbara (eriala õpetaja)minust mööda ja ütles,et tema läheb nüüd ära ning küsis,kas ma kavatsen tagasi minna.Hehehhe! Kui isegi tema ei jäänud seda lõpuni kuulama, siis ma ka ei hakanud ennast nn harimise eesmärgil piinama ja läksin koju ära. Vot ja siis tegingi need pildid, mida tahtsin siia üles panna...
Nimekirjadest ka veel. Alustasin kõikide toitude, mida ma oskan teha, üles kirjutamist. Selgus, et neid ei ole väga palju ja enamiku moodustavad makaronid erineva kastmega.
Tahan nüüd natuke seda söögitegemise asja uurima hakata,sest mulle ei meeldi enam see olukord kui ma olen poes ja mõtlen, mida osta ning lõpuks jõuan koju kahe karbi pudinguga! Esmaspäev ja teisipäev läksid juba üsna hästi - kokkasin riisi mandlite ja rosinatega, mida sõber Tuuli õpetas. Ei tulnud päris nii hea kui temal aga söödav.
Ja üldiselt tahaks rohkem aega pühendada puhkamisele ja mängimisele ning teha asju, mida tahan teha. Näiteks koolitöid ma ei ole siiamaani tahtnud teha ja ei olegi teinud...huvitav, kaua nii saab? :)

2008-12-28T15:47:00.000-08:00

See nimekirjade tegemine on mulle kohe väga meeldima hakanud. Kirjutasin näiteks ühest õpikumoodi asjast välja kõik tuntumad ooperid, mida ma EI ole läbi vaadanud-kuulanud : neid on kokku üle 100!!!!
Aga see ei masenda mind üldsegi. Nüüd on vähemalt kõik ilusti paberil kirjas ja asjal on konkreetne algus ja lõpp.
Nimekiri tegevustest, millega oma päevi täidan peab vist ootama, sest "puhkusel" olles ei saa ju selget pilti - kõik on kuidagi raamist väljas.
Ja sellest rahulikult iseendaga olemisest ei tule ikka midagi välja :)

Olgem aktuaalsed - räägime kriisist!

2008-12-28T15:43:00.000-08:00

Dears,

Due to the current financial crisis facing the world at the moment, the light at the end of the tunnel will be switched off to save on electricity costs, until further notice.

Sincerely,
God

P.S. olen aus ja ütlen,et leidsin selle ühest teisest blogist aga see oli nii tore ja mõtlesin,et meeldivaid asju võib ju jagada.

Aeg paigal seista.

2008-12-20T06:19:00.000-08:00

Jälle Eestis. Tegin seekord kodustele üllatuse - ütlesin, et tulen reedel aga tegelikult olin ukse taga juba kolmapäeva õhtul :) Vanaemale helistasin igaks juhuks ette,et äkki lihtsalt tuppa ilmudes kaasneb sellega liiga suur "üllatusmoment" aga ema arvasin olevat noor ja vastupidav, nii et tema sai täiskomplekti osaliseks - samal ajal kui telefonis rääkisime ja tema arvas,et olen Haagis, jalutasin mina vaikselt köögi uksest sisse ja siis tuli SHOKK :)mina muidugi naersin ennast herneks selle kõige peale. Õnneks nüüd tuksuvad südamed kõigil jälle tavapärases rütmis.
Praegu ootan Johannat ja Athenat, et saaks koos piparkoogitainast tegema hakata.
Nii imelik on ikka see jõuluaeg - nii pime on. Täna tõusin eilse hilise chillimise tõttu alles kell pool kaks üles ja nüüd on juba jälle pime!!!! Haagis ei ole ka just eriti mingit päikesepaistet aga siin on ikka veel pimedam.
Haagist rääkides - mul oli seal enne siia tulekut kaks kontserti oma ansambliga (pildil meie naisliikmed), mis tõid ka natuke raha sisse - minu esimesed eurod laulmisega!!!! Ja mulle nii meeldib see ansamblis laulmine -olen enamuse proovidest alati nagu mingi rõõmurull :) Mõlemad keikad olid hästi ilusates saalides erinevate organisatsioonide jõuluõhtusöögid. Ühel neist laulsime ainult mina ja meie tenor - see oli natuke imelik alguses. Pidime käima lauast lauda ja inimesi üllatama-lõbustama. Esimene laudkond läks meid kuuldes kohe süüa tooma ja jättis meid tühjale lauale taidlema. Minus tekitas see väheke mõtetu tunde. Aga pärast läks paremaks kui inimestel juba kõhud täis hakkasid saama ja vein pähe jõudis. Meile pakkusid konkurentsi laulev Jõulupuu (mees, kellel oli kuuse kujulune kostüüm seljas ja makk kaenlas,mis lugusid mängis) ja vinüülplaadimängijaga DJ (kõrvade küljes rippusid kuuseehted ja kaelas olid värvilised jõulutuled,seljas punase-valge-täpiline pintsak!!!!), kes lauast lauda käis ja inimestel lasi soovilugusid valida. Nagu võite arvata oli seda kõike liiga palju ja mul oli väga hea meel kui me võisime selle totruse ära lõpetada :)
Nüüd on vähemalt natuke raha taskus ja kogemus sellisest üritusest olemas. Loodame,et tulevikust tuleb ikka rohkem kontserdi-moodi pakkumisi.

Praegu aga tegelen rahulik-olemisega. Ma arvan, et seekord Eestis olles ei panusta oma energiat kõigiga kohtumisele vaid rohkem iseendaga olemisele. Endiselt on tunne, et mul on aega vaja. Aega,et mitte kuhugi jõuda. Aega, mis ei pea produktiivne olema.
Eile öösel taksoga läbi linna sõites mõtlesin, et mida ma tean oma erialast või üks kõik millest muust. Jõudsin tulemusele,et seda ei ole eriti palju. Niisiis - minu sisemine ja vahel ka väline tormamine ja tahtmine igalepoole jõuda on viinud mind selleni, et ma ei tea enam mitte millestki midagi.Ei uudistest, maailmast toimuvast, kultuurist, raamatutest või muusikast.
Tean ainult,et aega on vaja :)
Ja mõne nimekirja võiks veel teha. Kas kellelgi on häid nimekirja ideid?
Ma ise vist teen järgmise teemal "Asjad, mida ma päeva jooksul teen" ja "Asjad mida ma päeva jooksul tahaksin teha" ...või midagi sarnast.

Oo,Selgus-kus peidad sa end?

2008-11-29T15:35:00.000-08:00

See silt on nüüd minu WC-s. On ju tujutõstev :) Idee tuli korterinaabrilt Sophokleselt - tema ongi see inimene, kes kirjutab sellist muusikat, mida lastakse telekas kui saated on ära lõppenud. Jah - piiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiip.

Eestis olles sattus Urbi Maarja tõttu minu kätte raamat "Super.Naiiv", autoriks
Erlend Loe. Peategelane koostas seal igasugu nimekirju ja ma sain sellest inspiratsiooni. Tegin nüüd ka alustuseks kaks tükki ja pean ütlema,et kuidagi selgemaks läheb kui neid kirjutad. Selle raamatu peategelasel oli probleem,et asjade vahel ei ole seost ja mõtet.Mul juhtub ka päris tihti,et see Suur Pilt läheb kaduma (näiteks nagu täna) ja siis tuligi mul meelde see raamat. Minu kaks nimekirja:

Asjad mis mulle väiksena meeldisid:

¤ Reedeti koolis saiu küpsetada
¤ Kui isa oli juba minu koolist koju jõudes kodus
¤ Soomes käia
¤ Jõululaupäeva hommik
¤ Jõululaupäeva õhtul vanaema juurde minnes uksest sisse astudes soe köök,mis lõhnas igasugu heade asjade järgi ja kõik oli nii korras ja uued kaardinad ja lauavakstu olid pandud
¤ perega täringut mängida jõuluvaheajal
¤ Barbide, nukkude ja legodega mängida
¤ küpsetada ja uusi retsepte välja mõelda
¤ vanaemaga metsa lilli korjama minna
¤ telekamänge mängida, eriti isaga tetrist
¤ Ukuga jõulukingitusi valmistada
¤ Mängida mängu nimega "Firma X" ja teha mängusaadet "Koolitund"
¤ kui raamatut ette loeti
¤ ema ja isaga tööl kaasas käia
¤ proovi vaheajal Moskva saia süüa
¤ pärast sünnipäeva või jõululaupäeva ärgata ja uute asjadega mängima hakata
¤ laulda
¤ Nõmme kohvikus käia, nii uues kui vanas
¤ Karavani jõululaulude saatel piparkooke teha
¤ isaga puid toomas käia

Asjad,mis mulle praegu meeldivad:

¤ Naerda
¤ Süüa
¤ Mõnusas seltskonnas olla
¤ Lugeda
¤ kui ma tunnen,et saan millestki aru ja tekib selgus
¤ Laulda
¤ olla puudutatud ja puudutada ise
¤ rongiga sõita
¤ Maailmakaart minu toa seina peal
¤ kui mulle öeldakse,et ma olen tore,naljakas, ilus ja laulan hästi
¤ tiramisu ja puding
¤ postkaarte saada ja saata
¤ Üllatused
¤ Lapsed
¤ Laulda ansamblis Upper Clazz
¤ paks lumi
¤ kõrvarõngad
¤ Lai voodi ja suletekk
¤ komplektis aluspesu
¤ kui mul on aega
¤ Kooke küpsetada- eriti see osa kui sokolaad on sulanud ja segan selle taignasse
¤ juuste lõikamine
¤ Barcelona
¤ Maarjaga saunas käia ja laval laulda

Milline on sinu nimekiri?

Olemine: pidune!

2008-11-09T11:36:00.000-08:00

Täna sain lõpuks terve Joonase läbi vaadatud aga ega ma teda laulda ikka ei oska :S Eile harjutasin 7 tundi ja täna 4! Tubli eksju, eriti arvestades et nii reedel kui laupäeval sai päris kõvad peod maha peetud. Nüüd on tunne,et Haagi rütm on tagasi - kolm pidu kahe päevaga :)
Varsti hakkan asju pakkima... kummaline,et mul ei ole üldse migit reisiärevust või koduigatsust või elevust. Juulis kui Itaaliasse olin jõudnud, tahtsin kohe tagasi Eestisse ja nüüd kui see võimalus väga lähedal on, olen peaaegu täiesti emotsioonideta. Samas on tore,et saab jälle minna. Mulle meeldib see osa reisimiset alati kõige rohkem kui oled kahe punkti vahel teel..hmm...mu blogi on ju ka "teelolija" - ei olegi varem mõelnud sellest vaatepunktist :) Igatahes jah, see kahe maailma vahel olemine annab hästi vaba tunde ja samas on hea kindel olla,sest sihtpunkt on juba kindlaks määratud.
Nii. Ma katsun oma järelejäänud ajurakud tööle panna ja ehk õnnestub draamatunni kodune ülesanne ära teha - kirjutasin kunagi varem, et pidime seal tunnis ühte kodust kaasavõetud asja kasutama erinevateks tegevusteks. Nüüd ma pean selle sama asjaga välja mõltema soolo s.t. nagu pisikese etüüdi. Minu asjaks on pisike rahakott-konn ja etüüdi idee on järgmine :
Konn on justkui psühhooloog ja mina siis räägin talle oma probleemidest. Pika eluloo kirjeldamise jooksul kasutan konn-psühholoogi kõristina, pallina, meigikarbina,krõpsupakina jne. Lõpuks avastan,et mängin oma psühholoogiga ning panen ta oma toolile tagasi jäädes ootama tema lahendust minu probleemidele.(Võib-olla sai segane kirjeldus aga lavastatuna näeb see üsna tore välja) Nüüd pean selle jutu osa välja mõtlema ja paberile panema.
Mmmm...varsti saab kohukesi :)

300 lehekülge atonaalset liedertaefellikku kooripartiid

2008-11-06T14:35:00.001-08:00

Issand-issand!!!
Kolm päeva on jäänud,et ära õppida kuidas Joonast lähetada :S
Ma üle tunni aja seda korraga ei saa harjutada - mõnus röökimine teises oktavis ja meloodialiinist võib ainult unistada. Aga kõik läheb mööda, nii ka need proovid ja kontserdid nii, et ma siis ei muretse :)
Üldiselt on mul elu läinud jälle vanasse rööpasse tagasi -tegemist on nii palju,et ei olegi tähelepannud halli taevast ja vihma (mäletan,et eelmisel aastal oli ilmal mulle palju suurem mõju kui praegu).
Tänaseks kõik. Magama ja homme jälle "orav rattasse".

Metamorfoos

2008-10-25T17:01:00.001-07:00

Väike asi, mis praegu tundub imena - mul on pisike metallpulk, nimeks heegelnõel, millega väänan lõnga nii- ja naapidi ja lõng muutub asjaks -antud hetkel mütsiks:) Kas pole mitte fantastiline!!!

Ja Ööülikoolist pärit huvitav mõttetera "Geenide vastastikune vaimustumine".

14 tundi.

2008-10-18T06:00:00.000-07:00

Eile tulin töölt, kolmas päev järjest koristada Haagi rahvusvahelises koolis, ja "kukkusin" voodisse, tõusin 14 tundi hiljem. Tegelikult olen ikka veel siin teki all aga selle vahega,et loen raamatut ja aega ajalt käin külmkapist mahla toomas. Nüüd tuli üle pika aja tunne,et võiks ka blogisse paar rida kirjutada.
Viimased kolm nädalat on olnud imelikud. Mulle hakkas septembris siis lõpuks Itaalias kohutavalt meeldima. Mu korterinaabrid olid nii toredad, eriti Antonio, kes NIIIII hästi süüa tegi ja kellega NIIIIII palju nalja sai!!!! Ma arvan, et pole elus kunagi nii palju naernud kui selle kuu jooksul. Igatahes oli kurb Hollandisse tagasi tulla. Ja siinne söök, ilmad, linn ja inimesed...oh,seda vahet ei saagi hästi kirjeldada - kes on mõlemal maal käinud, saab aru.
Ja loomulikult teeb koristamine mind ka üliõnnelikuks! Plaanis on nüüd hollandi keel nii paju ära õppida,et leiaks kusagil mõne teise töö.
Koolis oli alguses ikka väga kummaline käia. See distants mis 3,5 kuuga tekkis pani asju nägema hoopis teisest perpektiivist. Näiteks esimeses grupitunnis(see on nagu avatud tund, kus 3 inimest laulab ja ülejäänud vaatavad pealt) panin tähele kuidas inimesed muutuvad hetkel kui nad laulma hakkavad - tekib mingi teatud hoiak, positsioon ja ebaloomulikkus. Ja nii ma siis mõtlesingi kui tobe see eriala ikka on.
Praeguseks olen natuke juba harjunud.
Üldiselt on mul täitsa toredad ained :
lauluajalugu, kus kuulame erinevaid lauljaid ja arutame kuuldu üle,

ooperi dramaturgia kus lahkame erinevate ooperite libretosid (kui õpetaja kogu aeg ei köhiks ja natuke elavamalt räägiks, oleks see päris tore tund!),

creative dance, kus siiamaani teeme ainult aeroobikat,sest õpetaja sõnul oleme me nii vormist väljas, et meiega ei saa midagi tantsulist teha!

alexander tehnika, kus ma lõpuks hakkan aru saama, miks mul on suuri raskusi hingamisega

draama, kus see aasta tegeleme ruumi tunnetamisega ja eelmine kord pidime mingi eseme kodust kaasa võtma - ülesandeks oli leida vähemalt 10 erinevat tegevust mida selle asjaga saab teha (minul oli kaasas väike rahakotimoodi asi, mis näeb välja nagu konn - muutsin ta palliks, käekotiks, krooniks, puudritoosiks, moeetenduse aksessuaariks, padjaks, mänguasjaks, taskurätikuks,põrnikaks ja sõbraks).

Jazz-improvisatsioon lauljatele -dooria ja miksolüüdia laadid, mida olen vist küll 10 korda pähe tuupinud ja ära unustanud, leiavad esimest korda elus rakenduse ja ei tundugi enam nii rasked või teoreetilised.

Sissejuhatus jazz-harmooniasse - esimene tund oli hollandi keeles ja kuna ma olin terve septembrikuu puudunud, siis ma ei saanud midagi aru.Ega nüüd eriti parem ei ole aga tore on kuulata jazzjärgnevusi isegi kui ma ise neid järgi mängida ei oska.

Ornamenteerimine, kus esimeses tunnis õpetaja ei seletanud midagi ja nüüd peaksin mingi vanamuusika loole ise ornamente kirjutama...hahaahhah...tahaks näha kuidas ma sellest eksamist läbi saan :)

Loomulikult laulan ka:) ja siis on mõned nõmedad ained nagu rütmiõpetus aga see aasta käin hollandikeelses grupis ja nüüd vähemalt ei saa midagi aru, mis õpetaja räägib ja siis ei käi ta nii närvidele!

Olen palju mõtlemisega ka tegelenud (nagu see oleks mingi uudis!) ja Itaalias saavutatud mitte-mõtemis-elustiil hakkab siinsete tuulte ja vihmadega ära kaduma.
Jõudsin arusaamisele, et mulle ei meeldi mõte karjäärist või üldse millegi saavutamisest.Ja tunne,et pean kuhugi jõudma takistab mind üldse midagi tegemast. Nii ma ei olegi siiamaani eriti harjutanud. See on nii kummaline - mõte endast kui lauljast vallutab mu täiesti ära ja ma nagu kaon selle idee sisse s.t. ma enam ei ela oma elu vaid püüan sellele ideele meelejärgi olla. Nüüd kui sain natuke asjad selgemaks, hakkab vaikselt ka laulmise-isu tagasi tulema. Hea on ka, et olen kuidagi leppinud paljude asjadega, või vähemalt hetkel tundub nii.(Minu puhul ei ole need avastused ja seisundid ju kunagi väga püsivad).

Praegu niisiis on esimene koolivaheaja päev ja mul on lõpuks aega lugeda ja kirjutada ja iseendaga olla. Loen Linda Lee Welch'i (ka minu jaoks täiesti tundmatu autor kelle otsa raamatukogus juhuslikult komistasin) "The artist of Gikando"-t.
Niiiiiii mõnus on lugeda!!!!! Ma tunnen, kuidas ma olen sellest puudust tundnud viimased paar aastat....kuni Otsakooli 3nda kursuseni lugesin kogu aeg ja siis hakkas ELU pihta s.t. tormamine ja töölkäimine ja lõputu KIIRE. Lugemine on nii vajalik - minu jaoks eriti, sest ma ei loe ajalehti. Üldse tahaks paljusid asju uurida ja teada saada. Varsti hakkangi oma muusikaajaoo lõputöö jaoks materjali koguma - teema on umbes selline : kuidas on ooperilavastamise idee muutunud viimase pooleteise sajandi jooksul. Ja veel pean kirjutama kaks tööd - ühe lauluajaloo jaoks, kus pean analüüsima kolme oma hääletüübile kirjutatud rolli (minu puhul on raske valida midagi, sest ma ei tea ju ikka veel mis hääl ma olen!) ja teise ooperi dramaturgia tunniks - analüüsima ühe ooperi libertot dramaturgilisest vaatepunktist lähtudes. Nende ülesannetega ma olen täitsa rahul :)
Ja nii hea tunne on kui on aega!

P.S. mõned uued pidid on fotoalbum.ee-s üleval.

Jõehobu "Ja-mis-siis!"

2008-09-24T16:15:00.000-07:00

Kas on tähtsam kuhugi jõuda või kusagil olla?
Sõna "Tähtis" üle ei hakka siinkohal arutama...see on ju igaühel oma mõõdupuu järgi kindalks määratud, eksju :) Nendest üksikutest juhtudest, kus keegi püüab enda "Tähtsat" teisele pähe määrida pole ju mõtet rääkida - seda esineb haru harva!

Niisiis. Käisin Veronas. Tähtsaks osutus seekord sõber Mari-Liis, temale lisaks ka ERSO kontsert. Aga nt Jovanotti (Itaalias hetkel väga pop laulja), kelle kontsert Arenal toimus, jäi seekord TOP 10st välja. Veel oli oluline rääkida juttu klaaspärlimüüjaga, kes andis meile ühe söögikoha visiitkaardi oma allkirjaga - oleksime odava rahaga lõuna saanud aga Elu läks sellest restoranist paraku mööda. Romeo- ja Juuliaaegsete majade vahel lonkides jõudsime kirikusse. Keegi harjutas midagi orelil aga tal läks kogu aeg segamini ja Mari läks piiluma, et mis seal siis nii rasket on. Organist oli sihuke muhe mees ja pakkus kohe istet - ja Mari mängis esimest korda elus orelit kirikus, kus altaril ei olnud mitte kristus vaid hobune ;P
Kui mina talle järgi läksin, küsis organist Paolo kas ka mina tahan proovida.Jätsin selle vahele aga kui ta kuulis,et õpin laulmist, võttis kohe Ave Mariad portfelist välja ja siis oli minu kord elu esimene Bach-Gounoud laulda. Pärast kolmandat korda tuli juba peaaegu välja!
Veel mõned vaatamisväärsused, risti saab tõmmata kasti "Nähtud":
Arena, Juulia rõdu ja kodu, Romeo kodu tänavalt, Rooma teater, Castelvecchio siseõu, turu plats ja üks kirik. Lihtsalt tänavad ja tuvide nummerdatud kodud ei lähe ju arvesse...risti ei tee aga ilus oli küll.
Veroma on igatahes väga armas väike linn - ei teki ahastust, et liiga palju on mida vaadata või näha samas 2 päevaga tüütuks ka ei muutu.

Olevikust ka:
Toas on nüüd külm.Ja õues ka. Eestis või Hollandis 15 kraadi on peaaegu,et suve temperatuur aga siin on tunne,et külman kohe ära. Olen vist itaallaseks muutunud.
Jah, ma ju kirjutan ilmast!!!! See on esimene tundemärk. Varsti hakkan söögist ja jalgpallist ka kirjutama :)
Tegelikult mulle nüüd meeldib see mittemillestki-rääkimise-kultuur.Vahtevahel on natuke tühi tunne aga siis jälle mõtlen, et kas peabki kogu aeg nii mõtestatud olema.
Holland ja sealne elu ei taha veel kuidagi pähe mahtuda...lükkan neid mõtteid edasi..
aga nad kipuvad tagasi tulema. Tahaks olla vaba....et isegi kui miski meeldib, siis suudaks kõike nii vabaks jätta,et kunagi ei oleks raske lahkuda. Elu on küll illusioon aga praegu olen sellest kuidagi kaugel....tavapärane lihtsurelik minus mõtleb ikka, et rohi on siinpool Alpe maitsvam.

Haahhhahahhahhahahhahhahhahhahah....

2008-09-14T14:52:00.001-07:00

Naer!
See on uue (sünni)aasta märksõnaks olnud. Ma ei mäletagi millal ma nii palju ja nii südamest naernud oleksin. Väga hea on :) Kõnnin tänaval ja lihtsalt tuleb naer peale.
Selline hästi positiivne ükskõiksus ja mitte millegi ootamine...loodan väga,et see ära ei kao või kui kaobki siis ainult natukeseks. Sünnipäeval tahtsin kõigile õnnitlejatele hoopis ise õnne soovida - et vaadake kui ilus päev ja elu meil on ja nii tore,et me üksteise peale mõtleme!!!!
Olen ka enda jaoks avastanud nn itaalia elustiili s.t. mittemidagi tegemise ilma süümepiinu tundmata. Ja teate, mulle meeldib see! Ei mõtle, et kas minust saab midagi või kuidas ja millal ja et peaks ikka seda ja teist ja kolmandat juba oskama. Aga võttis aega peaaegu 2 kuud,et orav rattast välja tuleks. Nüüd läheb see orav paari tunni pärast Veronasse ja saab ühe imelise inimesega kokku!

Kultuuride vahetus

2008-09-04T15:03:00.000-07:00

Mul oli 2 päeva üks türgi sõber külas, sest tal ei olnud kodu. Saime tuttavaks kooriproovis, eriti ei suhelnud aga viha ka ei pidanud. Paar nädalat tagasi hakkasime aktiivsemalt läbi käima ja nii ma siis olingi lahke pakkuma öömaja oma korteris, kus üks tuba oma õiget elanikku alles ootab. Alguses tundus väga tore tüüp olevat - laulab türgi laule aastast 200, mängib kitarri ja teab poliitikast palju. Aga...pikapeale selgus,et tema esmapilgul laiahaardeline mõttemaailm on tegelikkuses ikkagi raamistatud... väikestest asjadest võib väga kiiresti ärrituda ja naine peab olema blond, tark ja nõusid pesema :) Mõned inimesed on väga tugeva energiaga - isegi kui tahad oma vaatenurka argumenteerida tundub see kui tuuleveskitega võitlemine. Nii ma olengi palju vait olnud. Nüüd ta läks oma teed. Mina aga mõtlen, et kuidas küll see maailm saab kuhugi poole areneda kui on nii palju inimesi, kes peavad end avatuks ning ei tea, et tegelikkuses nad seda ei ole....
Üks teine lugu teisest kultuurist: minu kursusel on üks vene tüdruk ja sattusime ükskord rääkima Eesti-Vene suhetest, see oli juulis. Oli samasugune tunne, et tuuleveskid tahavad ära lämmatada - räägi või mitte, tema arvamus on endiselt, et Eesti teeb väiksele Venemaale liiga. Ma ei taha öelda,et kellelgi on õigus või et keegi eksib vaid, et kuidas me saame arendada riikidevahelisi suhteid kui me ei suuda isegi oma klassikaaslast tõeliselt kuulata?
Kolmas juhtum -muusikaajaloo õpetaja ja minu klaverisaatja siin Perugias. Harjutame mingit lugu ja pärast ta ütleb, et see on kole ja igav. Mina soovin lihtsalt om arvamust väljendada, et minule see lugug meeldib aga ei, see arvamus ei ole õige! Samuti on tema arvates Pärt igav ja üksluine. Ja ka saksa lied. Ja kõlbab see mis talle meeldib. No vat siis - tee koostööd kui sind ei kuulata :)
Üldiselt veendun iga päevaga üha rohkem, et kõik sellised asjad on tühised...reaalsus on midagi hoopis muud. Kõik seadused, normid, usundid ja tavad tunduvad nii tehislikud. Jah, usu üle olen ka mõelnud - kirikusse minnes pead end kinni katma: Milleks? Piibli järgi on Jumal meid loonud oma näo järgi...s.t. ta teab millised me ka riiete alt välja näeme ja kui näiteks oleme saunas või dushi all, kas siis sellel hetkel me ei usu temasse? Need mõtted tulid kui Assisis püha Franciscuse kirikus käisin. Politsei peab su kinni ja annab rätiku õlgadele,Pisas anti midagi arsti kitli taolist. Ja siis vaatad kõiki neid inimesi kitlite ja rätikutega...ei tea kas naerda või nutta! Jah, iga üks ikka tõesti seab iseendale müürid. Ma üritan enda omi vaikselt lammutama hakata :)
Pean veel ütlema, et mulle hakkab see minu elu siin Perugias meeldima - kool mitte nii väga aga just see, et pole kiiret kuhugi. Sain oma Haagi tunniplaani kätte ja seal polnud pooli aineid kirjas, nüüd pean siit kaugelt kõike korraldama ja juba tunnen kuidas ma tegelikult ei taha sellist kiiret elu. Veel ei ole aga julgust täpselt enda järgi elada... Lammutan siis edasi oma müüre :)

Uus Aasta.

2008-08-31T11:58:00.000-07:00

Aasta on läbi!!!!
Mul on oma kalender - ajaarvamine algab 26.augustist 2007. Sihuke tunne on, et teeks väikse kokkuvõtte.... rohkem nagu endale -et teada saada missugustel teedel on oldud.

26.08.07 - öö täis sõpru, imelikke tundeid, hirmu tuleviku ja tundmatuse ees, meeldivaid kingitusi :P (p.s. ikka töötab!), ujumist laevatulede valguses ja lahkumist.
Hirmud aga haihtusid esimese nädala jooksul kui leidsin (Maria abiga- atäh!) töö, trenni, sõbrad ja hea lauluõpetaja. Mingi hetk hakkasin ise endal juukseid lõikama - odav meelelahutus ja teraapia ka hingele - väga vabastav, soovitan soojalt!
Eestis käik - uus mina ei taha enam vanasse vormi mahtuda aga hästi veel ei julge "uus" olla. Hea on tagasi Haagi minna - lennukis saan juba hollandi keelest nii palju aru, et tuleb turvavöö kinni panna ja naudin rattaga üle silla sõitmist kuigi see võtab väga võhmale ja tihti jõuan kooli läbimärjana.
Salsa- tahan ise enda peremees olla, raske on anda juhtimine üle...aga vaikselt juba edeneb :)
Leian esimest korda elus inimese, kellel on minuga samal päeval sünnipäev! Kummaline.
Krahh erialaõpetajaga, perega ja iseendaga...järgneb suur segadus. Praeguseks olen mingite arusaamadeni jõudnud aga pikk tee on veel ees.
Milano -esimest korda La Scalas!!! Aga Itaalia- vaimustus on üle läinud ja pole siiamaani tagasi tulnud. Selle eest lähme Liinale Hispaaniasse külla ja leian uue imetlusobjekti. Barcelonasse võtta kaasa süljetops - liiga ilusad inimesed...eriti mehed :P See on linn, kus ma võiks töötada!
Nädal aega lõpueksamite kuulamist - palju häid lauljaid ja mõistetamatu hindamissüsteem. Küllastus õppimisest aga kuidagi saab kõik ikka tehtud. Jalgpalli EM - terve Haag on pubides ja elab kaasa, ka minul tekib sedasi huvi asja vastu. Töölt rattaga sõpradega kohtuma sõites näen lapsi tänaval karjumas, pizzataksot piibutamas ja igast korterist kuulen suurt lärmi - Holland on järjekordse värava löönud.
Sõbrad, kes varem ütlesid, et ei saa õhtul tulla on organiseerinud üllatuse, mida olen terve elu soovinud! Olen nii rõõmus, et põsed on naeratamisest krampis.
Eesti igatsus saab leevendatud viimaks - juustuvorst ja must leib ja kohukesed on iga päev laual. Kahe nädalaga jõuavad aga vanad mõtte- ja elumustrid taas võimust võtta. Puhata nagu ei jõuagi..nii palju on teha ja näha. Kontserdi anname ka...kõik on rõõmsad! Ja siis järsku on käes aeg minna Itaaliasse - jälle kordub sama mis peaaegu aasta tagasi Hollandisse minnes- tohutu hirm teadmatuse ees. Aga lähen lennuki peale. Kuidagi õnnestub leida korter ja ka keel hakkab pärast kuut aega selgemaks saama. Kohtun india mehe ja poola naisega. See on omamoodi uue etapi algus. Sellest peale kõik kuidagi kulgeb. Lõikan juuksed ära. Veel üks hirmu ületamine ja enda mõtete vabastamine. Pidutsemine Perugias, uued inimesed, erinevad kultuurid. Aeg iseendaga olemiseks. Aasta eesmärk - olla Eestist eemal terve aasta on sooritatud! Nüüd on uus algus, eesmärk on seatud, kui täitub siis aasta pärast saate ka teie teada:P
Ilusat illusiooni!

Ilusad hetked

2008-08-24T08:46:00.000-07:00

Eesti on üks ütlemata tore maa - kui paraadi peetakse, siis eriti keegi ei viitsi seda vaadata aga kui laulda saab siis on kõik kohal nagu üks mees :) Ma arvan, et üks ilusamaid telefonikõnesid mida olen saanud oli 20. augusti öösel- eesti rahvas koos Tõnis Mäega laulsid mulle! Hästi liigutav oli, pärast vaatasin netist ülekannet ja pisar tuli silma..ehk sellepärast,et olen kaugel.. Igatahes on hea meel,et meil on selline traditsioon ja et see läheb nii paljudele korda.
Teine südantsoojendav sündmus oli olümpiamängude avatseremoonia. Kooli saal oli puupüsti peamiselt hiinlasi täis ja nad teadsid kõiki kohalikke kuulsusi, kes tseremooniast osa võtsid. Kuulsus on ikka nii suhteline asi - mina seisin vaikselt ja ei teadnud kaasa elada, sest mina ei tunne neid... Hästi tore oli aga näha, kuidas terve maailm on koos. Loomulikult selle toreduse-tunde rikkus ära järgmise päeva uudis sõjast. Täiesti juhuslikult sain tuttavaks ühe eesti naisega, kes töötab Gruusias Eesti saatkonnas ja oli just Itaaliasse puhkusele tulnud. Rääkisime palju nii Gruusia kultuurist kui poliitikast ja kuna tema selle maaga nii seotud on, sain ka mina nendest emotsioonidest oma osa.
Oo, ja mu väiksed sõbrad Johanna ja Athena saatsid mulle kaks pilti!!! Panin seina peale ja vaatan neid iga päev- Uffizi'sse polegi vaja minna :P
Ja siis oli mul siin vahepeal kolm esinemist. Nii, nüüd järgnevad küll "Laulja jutud". Pärast esimest kontserti läks mul hääl puhkusele,ei saanudki nagu aru, et mis juhtus, sest haige ma ei olnud ja suuremat sorti pidu ka ei pidanud...igatahes olin terve nädala täiesti teistmoodi häälega. Mõtlesin, et järgmisel kontserdil ma küll ei esine, nii läksingi päev enne peaproovi välja ja pidutsesin kella 4ni hommikul...aga oh sa imet! Kui läksin proovi ütlema, et ma ei saa laulda, siis proffesore ikka ütles, et proovime! Suure punnitamise peale sain midagi suust välja aetud, mis muusikale küll eriti ei sarnanenud aga otsustasime,et küll kontserdiks paremaks läheb. Järgmine päev oli esinemine kooriga Voci del Mondo, kus üheksakesi laulame pop- ja folk muusikat. Nagu mõned teavad, siis ma ei ole just kõige parem sellist sorti laule laulma...aga ära sai kuidagi esinetud. Isegi tundin ennast päris hästi mikrofoni ja uue soenguga :P Ja siis jõudiski kätte soolokontserdi päev. Hääl oli endiselt ära. Enne lavale astumist meenus mulle üks tsakrate tasakaalustamis harjutus, tegin seda ning kui laulma hakkasin olin ise ka üllatunud, et kust kohast see hääl järsku tuli! Saal oli täis, arvan, et kusagil 100 inimest kindlasti. Nii mõnus oli!!! Pärast oli pidu ka...ja see ei tahtnud mitte lõppeda. Kaks poissi mängisid kitarre, laulsid ja ka mina improviseerisin nendega kaasa...see on minu jaoks uus asi, et suudan kellegi teise ees improviseerida, tavaliselt ikka omaette.
Järgmine hommik koolis oli raske, päeval puhkamiseks polnud aga ja õhtul jälle välja.Seekord piknikule mille organiseeris üks kirarrimängijatest. Selleks,et parki jõuda tegime ilgelt suure ringi, meid oli nii umbes 20 inimest - kõik söögi kottide ja kompsudega :) pärast kui park kinni pandi (jah! pargid pannakse ööseks kinni!!! No allelaa!) läksime linna platsile. Seal oli lava tänaõhtuse konserdi tarbeks. Ja loomulikult need kitarrepoisid läksid kohe sinna mängima. Minul tuli aga idee minna lava ette hüppama-karjuma-fännama, nagu oleks tegemist suure popkontserdiga. Mõeldutehtud. Varsti oli seal ka teisi. Järgmine idee oli lavale tantsima minna. Kaks teist tõdrukut veel ja tantsutüdrukute grupp oligi valmis. Minu esimene esinemine tantsijana. Väga vabastav kogemus :)
Magama sai järjekordselt hommikul...laupäev koosnes taastumisest.
Ja nüüd olen tagasi selles seisus, et hääl on puhkusel!!!

Juustest ka. Olen juba maist alates tundnud,et peaks nad ära lõikama aga ma ei olnud siis veel selleks valmis. 15 augustil on siin püha Ferragosto - Maria taevaminemise püha. Läksin koos Magdaga ühe meie uue sõbra juurde Gubbio lähedale maamajja. Ja seal nägin juustelõikusmasinat. Oli sihuke " Nüüd või mitte kunagi" hetk. Valisin NÜÜD. Alguses oli natuke alasti tunne aga praeguseks olen juba ära harjunud ja iga päevaga meeldib üha rohkem. Alastus on muutunud vabaduseks.
Pilte sellest ja muust leiate fotoalbum.ee lehelt albumist "Perugia augustis".

Postitus internetiseeritud koopast.

2008-08-02T16:08:00.000-07:00

Elan nüüd Koopas - nii kutsun oma uut kodu,sest pisuke kopituslõhn, niiskelt jahe temperatuur ja vähese valgustatusega toad ei sarnane just eriti euroremonditud korterile. Siin on mul internet ja telekas, mis kahjuks-õnneks räägib minuga ainult itaalia keelt. Olen juba paar korda üritanud "Sõpru" vaadata. Ikka suhteliselt imelik on kuulda Rossi või Reachel'it puhast itaalia keelt rääkimas. Üks korterinaabritest läks terveks augustiks puhkama ja teine läheb ka varsti nii, et siis olengi kuu aega ainuke koopaelanik. Samas majas elab ka Valter- ta on Perugias sündinud ja ka kogu elu siin elanud....selles samas majas!!! Ma ei kujuta hästi ette kuidas sihuke elu välja näeb.
Enne koopasse kolimist käisime Sulevi, Tuuli, Ülle ja Tiiduga Torinos ja Cinque Terres. Nägin Candidat ka...tore on käia mööda maailma ja lihtsalt kokku saada, minna süüa üks hea jäätis ja rääkida tavalistest asjadest! Helenit nägin ka korraks. Üllel oli see päev just sünnipäev ja läksime Heleni juurde lava taha (neil oli Torinos orkestriga kontsert) veiniavajat küsima. Mitte et ma nüüd nii tugev oleks, aga kuidagi õnnestus mul "Kaie Kõrb" katki teha nii, et pool kruvi jäi korgi sisse. Aga kus häda kõige suurem, seal Helen uue veinipudeliga kõige lähem. Ja tordiga ka! Mõlemad olid häääääästi heaaad... mmmmm..
Cinque Terres päevitasime, sõime kallist aga väga head toitu,päevitasime, kohtusime kanada-eestlasest ettekandjaneiuga, päevitasime, käisime mägiradadel vaadet nautimas,päevitasime, süstadega merel aktiivset turismi tegemas ja mina lugesin soomekeelset raamatut, mille hotelli retseptsioonist laenasin...ülteme nii,et see teos ei ole kirjutatud väga siivsatele inimestele :)
Perugiasse jõudes ootas meid härra Murphy oma seadustega - mu korterinaaber oli välja kolinud koos kõikide sööginõudega :)Nii me siis läksime linnapeale toidujahile, mis lõppes putkast ostetud pizzatüki ja hotdogiga. Heaks üllatuseks oli aga, et ka teine korterinaaber, keda olin vaid ühe korra näinud, oli ära läinud nii,et saime laiutada 5 voodis ja 4 toas :)
Nüüd on iga roju omas kodus.Ka mina kolisin ära sealt lusikateta korterist samal päeval kui nemad musta leiva ja kohukeste poole seiklema hakkasid....

Ilmad on nüüd tõsiselt lõunamaiseks läinud- üritan korrata mõttes: "lähen sauna, lähen sauna, lähen sauna...saunas mulle ju meeldib käia...." aga ikka on palav ja päikese käes hakkab kohe täitsa paha. Nii ma olengi päeval toas. Täna avastasin ETV kodulehelt saate "Uhhuduur 2". Väga huvitav, kõiki saateid ei jõudnud ära vaadata aga homme kindlasti.Ja lugesin hästi natuke uudiseid ka üle pika aja. Leidsin sihukse asja nagu "Anu Saagim Social Club"!!!! Eks see on mingi ilgelt vana asi juba aga mulle kui netiajalehti mittelugevale Eesti Vabariigi hüljanud kodanikule oli see sama suur uudis kui,et Marsilt leiti vett. Ja siis avastasin uue kuulsuse nimega Dressi-Toivo :) Naljaks mõelda,et tema praegune naine (nagu ühest artiklist välja lugesin) on Triin, kellega kunagi harmoonia tunnis koos igavlesime. Oh ajad, eksole!!!
Teatri festilval on siin ka. Olen paari etendust vaatamas käinud, enamusest ikka ei saa aru...Aga siin on teater hoopis teine. Eestlased mängivad ikka rohkem sissepoole, itaallased välja. Kohati tundub isegi pinnapealne,samas nad ajavad oma asja väga hästi. Komöödia on neil veres.
Kell on nüüd saamas 2 öise ajaarvamise järgi. Temperatuur on langenud 27 kraadi peale,õhurõhk ja meeleolu on stabiilsed, võib magama minna :)

Õhtu jutt.

2008-07-30T15:32:00.000-07:00

Elas kord Naeratus. Ta elas imelises kohas nimega Nägu. Nägu oli üsna uus paik, vanust vast nii paarikümne aasta ringis. Naeratusele meeldis seal elada, tal olid omad harjumused, kombed ja veidrused nagu paljudel tema kaaslastel. Aga ühel päeval tundus kõik kuidagi liiga tuttav, etteaimatav ja Elu hakkas Naeratusest kaduma. Ta otsustas minna väikesele ringreisile, et kohata teisi Naeratusi, uusi paiku ja ammutada värsket energiat. Nägu jäi üsna üksildaseks kui Naeratus oli lahkunud nüüd tundus ka temale,et Elu on hall ja igav. Naeratus aga ei mõelnud sellele, et Nägu jääb teda igatsema. Tema muudkui läks aga edasi. Leidis Lohukese. Nad meeldisid üksteisele kohe algusest peale. Naeratus tundis jälle kuidas ta Elust paisub ja talle meeldis see ammuunustatud taasleitud tunne. Kuid Lohukesel ei olnud võimalik kauaks Naeratuse juurde jääda ja jällegi tundis Naeratus kuidas ta kokku tõmbub. Teekond viis ta läbi mitmete maade, kõige erinevamate kohtade kuid Elu kadus alati kui tuli aeg lahkuda. Lõpuks otsustas Naeratus tagasi Näosse minna. Nägu oli muutunud sellest ajast kui naeratus seal viimati elas. Olid uued elanikud - Korts ja Arm. Naeratus ei saanud alguses nendega kuidagi hakkama.Aga vaikselt hakkasid nad üksteisele meeldima. Üks aitas teist ning varsti avastasid nad,et teineteist täiendades leiavad mõlemad rahu ja elujõudu. Varsti kujunes Näost koht, mida tuldi vaatama kaugete maade tagant, sest nii nakatavat ja pulbitsevat Naeratust ei elanud üheski teises maailma paigas.

Killud elust

2008-07-22T11:30:00.000-07:00

Oh.Tegelilkult on veel ju nii palju asju juhtunud. Oli Umbria Jazz. Kuulasin Sonny Rollinsit ( 78aastane saksofonist) ja Cassandra Wilsonit (laulja) ja k6ige-k6ige parem kontsert siia maani jazzi vallas oli Herbie Hanckoci oma!!!! Istusin aia peal, ei tahtnud piletiraha maksta. Aga aia pealt n2gil ilusti suurt ekraani ja kuulis
k6ike. Ja oli palju tasuta kontserte ka. Yks band m2ngis iga 6htu ja laula karjus ameerika atsendiga "Peruuuuugiiiaaaa" iga minuti tagant. Igal 6htul kui koju l2ksin
m2ngis taustal "Purple rain, purple rain" ja rahvast j2tkust igaks kontserdiks :)
K2isin ka Heleni kontserdil Ternis. Vahva oli Helenit n2ha. R22kisime Siberis toimunud Soome-ugri konverentsist, kuidas Moskvas on palju t66tajaid, kes tegelevad "eesti asjadega" ja tutvusin ka teiste Orchestra di Via Padova liikmetega. Yks tromboonim2ngija Umberto tuli p2rast minuga koos Perugiasse Umbra jazzile. Temaga koos l2ksin ka jamsessionile kus ta ise ka pilli puhus. Aaa..ja t2nu Helenile sain Ternis 66bida bandiga koos. Hotell oli nii j2rsu m2e otsas, et auto veeres poolel teel alla - pidime k6ik v2lja ronima ja jalgsi l6puni minema. Aga ilus oli kyll. Palju t2hti ja m2ed. Homme kuulen neid j2lle aga seekord Torinos. Ehk n2en ka oma Haagi kursa6de Candidat.

Kulgemine...

2008-07-22T11:00:00.000-07:00

Elu on illusioon! Viimane n2dal on olnud t2is erinevaid uusi kogemusi...energia on voolama hakanud.
Esiteks. Eelmine n2dal otsustasin, et l2hen jalutan linna peal ja vaatan, kas leian
m6ne korterikuulutuse m6nelt ilusalt t2navalt. K6ndisin ringi ja 2kki avastasin end yhelt h2sti armsalt t2navalt, m6tlesin :"Siin ma tahaks elada j2rgmised 2 kuud" aga sellel t2naval ei olnud yhtegi kuulutust n2ha. L2ksin siis kooli poole ja peamaja ees oleva bussipeatuse juures n2gin kuulutust - yyrida tuba keskuse l2hedal. Nii ma siis helistasingi ja oli kohe v6imalus seda vaatama minna. Kui ma kaardi pealt aadressi otsima hakkasin, vaatasin, et see t2nav j22b just sinna kanti kus oli see armas t2nav ka. Ja kui ma siis kohale j6udsin selgus, et korter asub just sellel armsal t2naval :)Olin enne m6elnud, et tahaksin tuba keskuses, hinnaga kuni 230euri kuus ja, et seal oleks internet ja telekas. Noh ja loomulikult seal ongi telekas, juhtmeta nett ja hind on 200 pluss maksud ehk siis umbes seal 230 euro kandis ning asub 5 minuti kaugusel nii koolist kui keskusest!!! Siis oli veel ainult see probleem,et 15 inimest peale minu olid ka sellest toast huvitatud. Aega l2ks aga pyhap2eval sain telefonik6ne, et tuba on mulle:)J2rgmine n2dal kolin sisse.

Aga reedel l2ksime kursa6e ja m6ndade teiste uute s6pradega Trasimeno j2rve 22res. Tagasi tulles avastasime, et peame 1,5h rongi ootama. Istusin pingil ja m6tlesin,et miks ma olen siin Itaalias...sest keele6pingud ei tundu mulle praegu yldse olulised. Just siis kui olin seda m6elnud kohtusin yhe india mehe ja poola naisega. Ja see kohtumine viis selleni, et j2rgmisel hommikul s6itsin j2lle j2rve 22rde, et 2 p2eva nendega koos k2mpingus veeta, mediteerida ja joogat teha. M6ned asjad said selgemaks, m6ned hirmud l2ksid v2iksemaks. Nyyd olen paar p2eva suutnud Elu v6tta pingevabalt ja asjad muudkui kulgevad. Nt. m6tlesin, et mul oleks seljakotti vaja, sest homme s6idan Torinosse ja Cinque terresse no vot, ja siis leidsingi yhe prygikasti k6rvalt t2iesti korras, peaaegu uue seljakoti t2pselt selles suuruses, mis vaja :) Selliseid pisikesi asju on veel paljugi juhtunud. K6igest ei ole veel vaba aga hetkel v2hemalt liigun sinna poole.
Elu on siin ja praegu :)

Buona giornata!

2008-07-07T04:28:00.000-07:00

Ciao! Come stai?
Tervitused Perugiast!
Elu on olnud viimase kuu aja jooksul liiga kiire, et sellest kirjutada. Nyyd on kyll aega aga internetiga on suhted leiged...minu uues kodus Giovanni Boccacio t2naval peaks kyll nett olema aga paraku see ei t66ta...teades juba itaalia asjaajamiste kiirust, arvan, et enne minu lahkumist see korda ei saagi. Aga lootma peab, eksju.
Igatahes praegu olen kooli arvutiklassis, mis on avatud mystiliselt v2he aega - t66p2eviti kella 9st 14ni!!! Mamma Mia! Ja selleks, et arvutit kasutada, pead ennast registreerima: kirjutama lehekesele oma nime, 6pilaspileti numbri, rahvuse ja allkirja :D
Olen nyy olnud Perugias juba peaaegu n2dala. Esimesed paar p2eva tegelesin kodu otsimisega,mis oli suhteliselt keeruline kuna ma ju ei r22gi veel eriti itaalia keelt ja telefonitsi on see veel eriti raske. Igatahes nagu mulle omane, olin nii n2rvis. Tundmatud olukorrad pole ikka veel mulle omaseks saanud. Sain l6puks yhe naisega kokulepitud, et kohtume yhe kohviku juures galleria Kennedy juures. Mina siis hakkasin otsima mingisugust galeriid aga loomulikult on sellel s6nal kaks t2hendust ja teine on nimelt tunnel:) Leidsin ta l6puks yles aga keda seal ei olnud oli see naine!!!! Ta oli 2ra unustanud meie kohtumise, pakkus uut aega j2rgmiseks hommikuks.Alguses ta oli 6elnud, et tal on keskuse l2hedal ka yks korter vaba aga siis ikka selgus, et ei ole....nii ma siis nyyd elangi maailma l6pus ja keskusesse v6i kooli minekuks tuleb 45 minutit m2est yles ronida..On ju vahva. Aga!!! Kui ma sinna kolima hakkasin suutsin k6ige oma kompsudega p2ris mitu korda 2ra eksida nii et nutumaik segunes vere- ja higimaiguga ning paratamatult tikkusid p2he m6tted, et miks ma seda teen ja milleks see k6ik vajalik on!! 30 kraadises kuumuses ei ole nalja-asi arvuti ja kahe kotiga m2gedest yles-alla ekselda. Selg on siiani valus.

Koolis aga kohtasin esimesel p2eval yhte toredat vene tydrukut ja kui me kohvikus istusime kysis ta meie k6rval lauas istuvalt noormehelt tuld, jutu j2tkuks ka, et kust ta p2rit on ja maailm l2ks j2rsku v2ikeseks - loomulikult Eestist :) Nyyd ongi nemad mu peamised s6brad kellega oleme juba paar korda v2ljas istumas k2inud. Aga tunnen siiski puudust vanadest s6pradest, kellega ei pea otsast alustama. Samuti on keelega ikka veel probleeme..keerulisemaid m6tteid kui mida ma hommikuks s6in ja kaua magasin eriti ei suuda genereerida.Aga eile r22kisin peaaegu8 tunni oma korterikaaslase ja tema tydrykuga ja enamus juttu oli ikkagi itaalia keeles. Mu korterinaaber Pierpaolo on Sitsiiliast ja temast on ikka raske aru saada..t2itsa teine dialekt.
Yldiselt on nii,et ma veel ei n2e seda toredust, mida see reis peaks mulle andma. Praegu on palav ja natuke igav.

Tahtsin veel 6elda k6igile, kes k2isid Maria ja minu kontserdil, et suur 2it2h!!! See oli teist v2ga tore ja tegite mul sydame soojaks.

Jonnipunn.

2008-06-03T16:51:00.000-07:00

Kolm korda tööl käia...kolm korda tööl käia.... kolm korda..kolm...ko...k......
Ella Fizgerald ja Bebo Valdes paitavad täna õhtul mu kõrvu ja itaalia keel mõistust. Analüüs,harmoonia ja solf aga annavad jalaga p..sse. Kolmapäeval uuele katsele. Eksju sellepärast ei pea end veel lolli ja saamatuna tundma? Või äkki siiski... Selge on praegu ainult see, et mina pean ennast kuidagi "Süsteemiga" kohandama, Tema Kõrgeaulisus ju minu järgi käima ei hakka. Tahaks protesteerida kellegagi...et õpetaja-õpilase suhe on kahepoolne ja mõlemad peaksid püüdma... Paraku olen Hüüdja Hääl Haagis ja teoreetiliselt peaksin olema see Targem, kes järgi annab. Aga vot ma ei taha enam anda järgi!!! Elu on ebaõiglane ja mina ei jõua enam areneda ja ennast kõigi/kõigega kohandada... Vähemalt keegi võiks ju püüda poolele teele vastu tulla. Mul on kopp ees... hmmm...siis ma olen ju hoopis kaevamisauto....ja kaevamissauto saab midagi kaevata...kaevan augu....nagu Puhhi raamatus.. Elevantside Püüdmiseks..aga ma kaevan Õpside Püüdmiseks...otse kooli ette...siis saab palju nalja :D

Ich spreche kein deutch!

2008-06-02T09:00:00.000-07:00

Tänane saavutus: sain saksakeele arvestuse tehtud!!!
Kuigi ma olen nii umbes 5 aastat seda keelt põhi-ja keskkoolis õppinud, on ta hetkel minu jaoks üks suur pudru ja kapsad. Olen juba mitu korda õpsiga vaielnud,et kuidas seda peaks õpetama nii, et tolku ka oleks. Siiani on tolk tulemata.
Ja siis mu toredal sõbral Annal oli täna laulueksam kus me Lilliga ka osalesime - laulsime kolm E.Krenecki madrigali, mille me täiesti iseseisvalt ettevalmistasime. Ma olen nii õnnelik, et saan nendega koos laulda - tore on töötada, kui kõigil on samad ideed ja arusaamad ning ühised eesmärgid!
Haa... ja siis tuli kooli kohvikus vastu pojake Ivo :) Läksime Hiire Juurde kohvikusse ("Bij Mauce" hollandi keeles) ja laterdasime paar tundi maha. Tellisin apelsini mahla, igaks juhuks suure klaasi, sest hollandlaste suur on eesti väike...ja pärast tuli välja,et see maksis 4 eurot!!! Ma saaks kaks kilo apelsine selle eest ju! Igatahes oli tore Ivot näha ja kuulda kuidas asjad vähe edasijõudnumate lauljate maailmas käivad.
Nüüd pean kuidagi kooli arvutist saama oma homse analüüsi eksami välja prinditud ja A.Kapi "Metsateel" cd-le kõrvetatud....uskuge mind - see ei ole nii lihtne. Ja siis on ainult vaja 20 minutit asjalikku juttu rääkida :S
Üldiselt on nii,et ma nüüd tunnen esimest korda koduigatsust...ja see kaks nädalat tundub juuuube piiik aeeeg...4 korda vaja tööl käia...4 korda vaja tööl käia.... neli korda vaja tööl käia... SIIS SAAB KOJU :D

He's got the hole world in his hand...

2008-05-30T09:50:00.000-07:00

Nina Simone!!!! Minu praegune inspiratsiooniallikas nii muusika kui elu vallas. youtube's on vääga hüpnotiseeriv video: http://www.youtube.com/watch?v=BDRhRv4q_SI
Noh, isnpireeriv on ka see, et läbisin esimese kursuse laulueksami ja olen nüüd kõlbulik jätkama oma vegeteerivaid õpinguid (siin koolis on see suur asi kui sellest eksamist läbi saad, sest nad on suhteliselt karmid - nii mõnelegi öeldakse, et temas ei nähta lauljat,kuna areng ei ole piisavalt suur või kuna isiksus ei vasta teatud nõuetele).Nii, et ärevust ja pingeid täis on meie endiselt-nõukogudelik-kuninglik-koolimaja. Aga ma üritan mitte end sellest heidutada lasta. Ja praegu läheb see mul päris hästi- kolmapäeval näiteks käisin üle pika aja turul ja ostsin sealt endale 20 pikka,ilusat tumepunast roosi :D (sest ma olen seda väärt!), eile tegin end suure linnaaamatukogu liikmeks ja laenutasin sealt kohe mitu filmi (film Gandhist,siis üks mõttetu üllitis, mis pidi komöödia olema aga...ta lõppes enne ära kui naljakoht tuli, üks põnevik Pulizer preemia saanud romaani alusael ning Rossini "Semiramide" Marilyn Horne'i ja June Anderssoniga ootavad veel vaatamist) ning loomulikult Nina Simone cd!
Nii..ja see ei ole veel kõik - mul on juba tükk aega olnud selline tunne, et peaks endale kuidagi suure maailma kaardi seina peale saama. Vot, ja siis täna lükkasin igasugused vajalikud tegemised kaugesse tulevikku ning läksin otsima linna peale, et äkki kusagil leidub sihuke asi. Ja tuli välja,et Haagi keskel on üks imearmas raamatupood kus müüaksegi ainult reisiraamatuid, kaarte ja gloobuseid!!!! Ma tahaks seal elada vist :D Müüa oli üks muhe mees, kes väitis,et nende kliendid on alati rõõmsad kui nad sinna poodi tulevad, sest nad kas kolivad kuhugi või lähevad reisile ja on väga ootusärvad ning õnnelikud! Nüüd on mul kaart seina peal ja ma võin selle eest seista ja seda vaadata nagu mingit suurt imet...ma olen nii vaimustuses!!!! Ja avastan uusi kohanimesid, mis kõlavad kuidagi väga kutsuvalt nagu näiteks Bhutan, Semarang, Manado, Ulaangom, Morogoro või Truijllo. Kui ma seda kaarti vaatan, siis tekib küsimus, et miks ma nendest kohtadest midagi ei tea??? Aga nüüd saan nende kohta uurima hakata :D
Aa.. eelmisel nädalal olin haige. Kuna eksam oli tulekul, siis otsustasin,et enne majast välja ei lähe kui täitsa terve olen. See viis selleni,et istusin voodis neli päeva. Nii imelik oli - ma tavaliselt väikse külmetusega ikka päris koduseks ei jää. Igatahes tutvusin esimest korda elus interneti televisiooni võimalustega ( jaa...ma tean, et on 21. sajand ja mul on juba üle poole aasta oma arvuti olnud aga mul pole eriti viitsimist selle netindusega mässata ja aega ka pole olnud).Ja siis ma vaatasin vist peaaegu kõik Black Books'i osad ja terve hooaja Gilmore Girls'e ja natuke üht koma teist peale kauba - minust sai üle aasta aja TELEVAATAJA :D Mõnus oli rahulikult oma ette olla ja mitte midagi kasulikku teha. Tundsin, et ma olen muutunud selleks olevuseks, kes Pipi sõnul ei luba lastel nuga ristipidi suhu toppida ja muretseb kumminaalmaksude pärast ja keda jälitavad ajavargad (need on pärit raamatust "Momo")! Õudne! Kolmapäeval vahtisin siis tasakaaluks tuvisid ja parte..ja öösiti võtan kaissu oma väikse tiigri, mis sõpsid Anna ja Lilli kinkisid...juba on palju lapselikum ja inimlikum tunne. Koolis on veel nii umbes 7-8 eksamit-arvestust teha ja siis sõidangi juba koju!

28.juunil kell 18 Tallinnas Muusikamajas kontsert, esinejateks Maria Valdmaa ja Maarja Purga. Ettekandele tulevad lood, mis sellel aastal selgeks on õpitud :D ehk siis Purcellist Poulenc'ini. Kõik on kutsutud kuulama-vaatama-osalema.

Õh(t)us on kevadet :)

2008-05-14T15:04:00.000-07:00

Aasta on jõudnud omadega kevadesse. See on minu jaoks selline aeg kus kõik läheb tagurpidi - ööd on nii ilusad ja lõhnavad nii hästi, et ei saa üldse magada ja päevad on nii valged ning puud nii rohelised, et ei saa toas olla ja õppida. Ja inspiratsioon igasugu asju teha tuleb ka alati õhtul just siis kui korralikud õpilased, kellel homme hommikul laulu tund on, peaksid magama minema. Pärast Hispaania reisi läksid ilmad siin Haagis ka jube soojaks,juba üle nädala pole vist sokke ega jakki kandnud aga nüüd hakkab tüüpiline hollandi ilm tagasi tulema. Pühapäeval aga saime korraldada mõnusa pikniku rannas. Imelik on mõelda, et keset eksamite- ja kooliaega võid lihtsalt randa minna ja päevitada ning peaaegu,et isegi ujuda!!!
Terve eelmise nädala olid koolis lauljate bakalaureuse-ning magistrieksamid. Käisin peaaegu kõiki kuulamas ja enamjaolt sain positiivse elamuse osaliseks. Kui Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias peab lõpueksamil laulma klaveri kõrval seistes nii umbes 8 laulu-aariat, siis siin antakse igale inimesele võimalus panna kokku just endale sobiv repertuaar ning kujundada sellest kas kontsert orkestriga või lavastada ooper või siduda klaveriga soolonubrid erinevate ansamblitega ühtseks tervikuks. Ja kui piisava põhjenduse leiad on lubatud ka paljajalu või varbavaheplätudes kontsert anda. Minu meelest on see igati vahva - nii saab oma individuaalsust näidata ja seda me siin kõik ju nii suure vaevaga püüamegi arendada.
Mõnikord ei saanud ma aru, et kuidas komisjon neid hindeid jagab...aga noh, ega kõigest ei peagi vist aru saama...lihtsalt ma läksin nii vihaseks kui mõnele anti väga kõrge hinne ja ta ei olnud seda minu arvates väärt või vastupidi.
Ise üritan ka ennast oma eksamiks ette valimistada. Üldiselt olen rahulik, sest ega oma varjust ju nagunii üle ei hüppa :) Rohkem olen praegu stressis analüüsi eksami pärast - pean miskit kirjutama kahe loo kohta ja siis suuliselt selle ette kandma.. Kirjalik osa peaks homme valmis olema :S mida ta ilmselt ei ole....
Ah, see on nii tüüpiline minu-stiilis kevad: kõik asjad kujuvad kokku ja siis on ilgem paanika aga alati saavad asjad kuidagi tehtud..loodan,et ka nüüd juhtub see ime.
Täna käisin oma hispaanlasest sõbra Irma töid vaatamas kunstiakadeemias. Täiesti sürr kui palju erinevaid asju saab teha mõne painutatud metallvarda ja sukkapükstega!!!
Endiselt on tore hispaanlastega koos olla - ma saan neilt nii palju energiat ja minus tuleb esile see osa, mis muidu peidus on...p.s. mulle meeldib see osa :D Ma arvan., et teile meeldiks ka :P
Olen siin viimasel ajal mõelnud, et alguses kui seda lehte täitma hakkasin, mõtlesin ju kultuurialaseid jutte kirjutada ja vaata, nüüd on tulnud välja hoopis midagi muud...kultuurist ja muusikast on vist kõige vähem sissekandeid olnud... Aga pole vast hullu. See ongi tegelikult ju tore kui eesmärk muutub vastavalt teekonnale ja teel olles ei saa ju alati teada kuhu jõuad... Sama on ka Eestist ära olemisega. Minu jaoks oli see suur eneseületus, et siia kolida ja algne plaan oli lihtsalt aasta kuidagi vastu pidada/ära kannatada....aga see tee ei olegi nii konarlik olnud ning tundub, et uued uksed alles hakkavad paistma ning avanema. Ja üldse on tunne, et hakkan alles nüüd inimeseks saama ..varem oli nagu taignasee ainete lisamine, nüüd on segu valmis ahju panemiseks ning küpsemiseks.
Kui kellelgi on huvi seda inimesehakatist näost näkku näha, siis 14ndast kuni 30 juunini jätkab ta oma kasvamist Eestimaal.

Tsirkus Barcelona!

2008-05-05T12:50:00.000-07:00

Ola!
Arvake ära kellel on Hispaania-vaimustus peal???? MINUL :)
Ma olen alati olnud huvitatud Itaaliast, sellest maast, keelest, kultuurist ja inimestest ja Hispaania peale pole üldse mõelnudki aga vat siis, nüüd on asjad teisiti.
10-päevasel pisikesel ringreisil nägin oraanzi mulda, palju sinist taevast, lõputuid puude, inimeste ja teedeta avarusi, öist ummikut keset Barcelonat, Madridis veoauto peal Goya maale, Cuenca mägedes karjust ja lambaid ning Valencias minu elu pikimat rongipileti järjekorda.
Esimene asi, mida Hispaaniasse jõudes nägin oli metroo...sõitsime maa all peaaegu tunni enne kui päikese kätte jõudsime. Madridist see kord eriti midagi ei näinud, sest pidime juba varsti Cuenca poole sõitma hakkama. Muide, Madridis peab selleks,et rongi peale saada oma koti turvakontrollist läbi laskma ( sama masin kui lennujaamadeski) ja siis enne kui sind perroonile lastakse kontrollitakse piletit! Mamma mia - kas saaks veel keerulisemaks asja ajada??? Hmmm...pileti ostmine on ka umbes sama huvitav protseduur - kõigepealt seisad mingi kassa juures, mis tundub pileteid müüvat. Pärast mõningast ootamist ( kuni kassatädi/onu lõpetab vestluse maast ja ilmast oma kolleegiga) saad teada, et see kassa ei müügi seda piletit mida sul vaja on...Tuleb minna järgmisse sappa seisma.Seal peab järjekorra numbri võtma. Meie number on 670 ja ekraanil vilgub nt 534. Vat siis. Õnneks Liina hoiatas ette, et pileti ostmine võtab vähemalt tund aega. Ootame siis oma korda. Jalad on väsinud ja panen koti maha ning istun selle otsa... Varsti tuleb aga turvamees, ja teeb käte-jalgadega selgeks, et ei ole lubatud oma koti peal seina ääres istuda!!!! Õnneks juba varsti ongi meie kord. Lähme kassa juurde, kus teenindajaks väga ähmi täis noormees, kes loomulikult hakkab meiega kõigest muust kui piletitest rääkima ja kuna ta üritab inglise keelt purssida siis ajab ta kolm korda piletid segamini. Lõpuks saame klammerdatud ja pakendatud reisidokumendid kätte ja võime rongi ootama asuda. Jehhuu!!!!
Aga rongi sõit oli ilus. Ma nautisin avarat, asustamata vaadet. Siin Hollandis ei leia ühtegi kohta, kus kõik ei ole organiseeritud, inimestega täidetud ja kultiveeritud. Ja see hakkab pika peale ahistama. Tundisn,et ahmisin seda vabadust ja ruumi endasse. Ja neid värve, mida see loodus täis on. Mõtlesin ka Hispaania kunstnike peale - nad on nii oma maast mõjutatud...see elab nende töödes.
Ka Cuencas sain oma avaruse-janu kustutada. Jalutasime pool tundi linnast välja ja juba olime mägede vahel, kus ainukesteks kaaslasteks olid lambad ja nende karjus.Nad aga ei seganud meid, sest ronisime kõrgele künkale päevitama. Mina ja Sille saime kohe esimesel päeval sihukse põletuse, et mitu päeva oli valus olla. Aaaa..Cuencasse ja Hispaaniasse läksime üldse kuna meie sõber Liina teeb seal oma Erasmuse poolaaastat. Ta viis meid kohe kooli peole, mis nägi välja umbes nagu meie Lauluväljakul korraldatav kontsert. Ja klubid on seal nagu väiksed toakesed kõik ühel tänaval reas, igal pool umbes sama muusika ja samad inimesed. Hispaania karaoke-baaris jõudsime ka ära käia :)
Ja juba oligi kell 5 hommikul, pisut magamist ja jälle rongi peale - läbi Valencia Barcelonasse. Oi. Ja Valencias sai ka "nalja" nende Hispaania reeglitega. Kuna rongi teed parandatakse, siis pidime pisut enne kesklinna metroo peale minema ja meile anti selleks ka lisa pilet rongijaamas aga ega keei ei suvatsenud ju öelda, et selle piletiga saab metroost välja ainult teatud kohtades!!! Nii me siis olime kinniste väravate taga oma suurte kottide ja piletitega, mida masin kuidagi omaks võta ei tahtnud. Läksime metroopeatus teise väljapääsu juurde ja leidsime sealt ühe tädi, kes saksa keelt purssis natuke. Saime läbi raskuste aru, et peame sõitma metrooga tagasi eelmisesse jaama, sealt lisa pileti ostma, millega metroost välja saame ja siis siia tagasi tulema!!! No annab ikka sihukest jura välja mõelda! Igathes me olime nii väsinud juba, et ei viitsinud seda tralli läbi teha. Läksime tagasi teise väljapääsuni. Seal Sille puges ühest väravast läbi ja ostis ühe pileti automaadist, andis selle meile aga oh imet - ka see ei töötanud! Lõpuks viskasime kotid üle väravate, Mirjam puges ka läbi aga mina jäin kinni nagu Puhh Jänese urgu. Ootasin natuke ja varsti läksin kohaliku tüdruku sabas kiiresti väravast läbi. Siis ootas ees järgmine saba,et osta pilet Barcelonasse. See läks üsna kiiresti ja varsti olimegi rongis teel Gaudi ja Liceu poole. Kuna meie vastas istusid kaks häästi kena meest siis läks 5 tundi väga kiiresti :P
Barcelonas olime ööd ühes korteris kus elas 5 väga toredat üliõpilast. Üks nendest on mu siinse hispaanlasest sõbra sõber aga me ei tundnud neist tegelikult kedagi. Ma loomulikult kartsin, et äkki on mingid imelikud inimesed ja võib-olla see tüüp unustas üldse ära,et me tuleme aga ei - meile oli terve tuba ette valmistatud paksude madratsitega ja inimesed olid ülitoredad ning lahked. Võtsid meid Mirjamiga kohe peole kaasa. Läksime Barcelona suurimasse ööklubisse nimega Razzmataz. Nii veider oli - inimesed hakkavad peole tulema kusagil kella 2 paiku öösel ja 3-4 ajal on alle täis maja..siis kui eestis juba kõik ära vajuma hakkavad! Pidu käis 6-ni ja siis oli hea kpju minna sest metroo juba käis. Laupäev oli nati raske turismiga tegeleda aga käisime siiski La Padreras ära (arhitekt Gaudi projekteeritud elamu) ja leidsime bussitäie eesti pensionärturiste La Sagrada Familia eest. Edasi viis õhtu meid ühe arstitudengi peole. Seda tänu Sillele kes endale leiva hingetorru tõmbas ja keda oli vaja üle vaadata. Leib jäi kurku aga pidu oli tore. Laupäeviti on metrood töös terve öö. Nii me siis läksime kusagil kella 2 paiku La Rambla peale kõndima, et seda kuulsat ja kiidetud pühapaika näha. Mina olin vist ainuke inimene, kes sellisel kellaajal maju ja arhitektuuri ja ooperiteatrit turistliku pilguga vaatas. Põiklesime roosi- ja õllemüüatest mööda, nägime rotti kes palmi otsa ronis ning lõpuks komberdasime koju ära. Pühapäeval tahtsin mina ikka vaatamisväärsusi ka näha ja ajasin end pika mokaga kell 12 maast lahti. Jõudisn ära näha ooperimaja, La Sagrada Familia seest, park Guelli ja kontserdi Palau de la Musicas. Õhtul jalutasime veel mööda Olümpiarõngastest, käisime üle Rambla Mar'ist, sõime väga head jäätist ja seekord põiklesime mööda marihuana-müüast.
Nii. Nüüd ma olen kirjutamisest väsinud ja te ilmselt lugemisest ka. Teen lühidalt.
Järgmised kolm ööd-päeva olime Valencias: päevaplaan - turg, maasikad, kirisd, saiakesed, rand, hostel, pidu. Teine päev sama ainult, et õhtul seisime 2 tundi pileti sabas ja shoppasime nati ka. Poed on seal toredad - igal pool leiab pisikesi poekesi, kus müüakse kas käsitööd või vähemalt mitte masstoodangut. Tõin kaasa ka mõned ilusad, värvilised asjad :)
Ja viimasel päeval läksin mina varase rongiga Madridi, et seal veel Liinaga kokku saada ning linna ka pisut degusteerida. Nagu Murpy seadus sattusin ma Madridi ühel nendest 5 päevast aastas mil muuseumid kinni on!!!! Tsillisime siis Liinaga niisama Picasso kuju alla ja lonkisime mööda väga ülerahvastatud tänavaid. Kui Liina oli ära läinud jõlkusin üksi ringi kunigapalee aias, vaatasin kuidas päike mäe taha läheb, kuidas neljaastane pisike tüdruk räägib kätega vehkides ja kuidas vanad inimesed armsasti käsikäes linnaväljakutel patseerivad. Öö lennujaamas ja sellele järgnev sõit Hollandisse oli natuke piinarikas kui viisakas olla. Aga nüüd olen juba väsimuse välja puhanud ja mõtlen, et ikka oli üks väga mõnus reis. Praegu on natuke isegi tunne,et reis jätkub, sest ilmad on soojad olnud ja olen palju aega veetnud oma hispaanlastest sõpradega.( nad kõik on mu peale kadedad kui räägin oma reisist, hahaa...:)

Hasta manjana!

Draadloos internet!

2008-04-07T15:26:00.000-07:00

Kell on palju, analüüs hommseks tunniks on tegemata aga selle asemel, et seda praegu teha, istun ikka arvutis. Meil on alates tänasest oma juhtmeta internetiühendus!!!! Naabrid võivad nüüd oma arved maksmata jätta :D
Reedel oli Maria juures pidu..ja seal oli hirmus palju eestlasi- kohe 6 tükki! Peale kohalike (Maria, Kadri ja mina) olid Amsterdamist kohale tulnud ka Pojake ehk Ivo, Mihkel ja Silvia.Väga imelik oli, et sai nii palju eesti keeles rääkida. Ja kirsimaiselist Viru Valget oli ka :P Coca-cola, sidruni ja jääga annab väga hea kokteili välja! Naljad olid valdavalt allapoole vööd, nagu ikka. Mul sai nendest teglikult üsna kõrini. Lubasin,et katsun ise neid vähemalt mitte nii palju enam teha.(vaata pilti). Siiani on õnnestunud aga noh, on ju alles kaks päeva möödas ja sellest ühe päeva ma ei näinud kedagi:P
Probleemid igasugu rahaasjadega jätkuvad - see Hollandi bürokraatia on ikka hullumaja! Isegi inimesed, kes räägivad kohalikku keelt ei saa nendest paberitest õigesti aru. Igatahes nüüd on lood sellised, et mult võetakse natuke raha järjekordselt ära ja kui protestiavalduse teen saan ehk mais selle tagasi. No Mamma Mia!!!
Kõigele vaatamata hakkab mu rõõmus olemus jälle tagasi tulema. Ja hääl sellega koos. Peaaegu kaks nädalat olin vait, eilsest hakkasin jälle meelde tuletama,et kuidas see viisipidamine käib...raskesti!!!! Aga ma kardan,et varsti see positiivsus mattub anatoomiapaberitesse ja -küsimustesse. Mul on nimelt järgmine nädal selles aines kursuse lõpueksam ja siiamaani ei oska veel ühelegi küsimusele vastata..ma isegi ei tea kust kohast raamatus otsida!!!! Kes teab, kuidas nina-kurgu-kõrva anatoomiat üleöö omandada, andke teada. Mul on hindest tegelikult ükskõik aga tahaks lihtsalt läbi saada, sest kui pean seal tunnis veel terve järgmise aasta istuma siis lähen küll hulluks. See õpetaja on lihtsalt nii mitte pedagoogiline kui veel üldse olla saab - enamuse tundidest räägib ta oma kuulsatest patsientidest (Hollandi kuulsused aga ei ütle meile, välistudengitele ju midagi!) või tütrest,kes esineb muusikalis!!! Alleaaaaaaaa!!!! Loomulik, et ma midagi ei oska.
Aga olgu,see on kõigest Elu. Küll ta ükskord üle läheb...kui kaua oodata :D
P.S. Lisasin oma fotoalbumisse pilte Itaalia reisist.

Kumminaalmaksud!!!!!

2008-03-31T08:21:00.000-07:00

Elu on ikka imelik. Ei saa mina temast aru. Ja ei saa aru kuidas peab tuludeklaratsiooni täitma ja kuidas keskkonnamaksust vabaks saada ja kuidas aega ja raha nii planeerida, et kõik tehtud saaks....Ja iseendast ei saa ka aru. Helgemaid hetki on siiski ka, nii et päris lootusetu asi ju ei ole.
Täna on õues tunda, et kevad vist ikka kavatseb kunagi siia maale ka saabuda. Teades siinseid ilmu, arvan,et hetkel on tegemist põgusa eeltutvustusega...nagu filmi treiler, mis tutvustab toredat komöödiat 5 minutit aga siis hakkab pihta päris seanss tõsielul põhineva draamaga:) Aga vähemalt sain ratta parandusse viidud ilusas päiksepaistes ja kui hästi läheb siis ehk jõuan veel ka kooli ansambli proovi kuivade jalgadega.
Olen muide pisut tõbine - köhin ja rögisen nagu mõni kodutu. Aga eks see ole ka millekski hea.
Kuna ma siin vahepeal üldse ei kirjutanud, siis te ju ei tea, et kasvatasin suure lille - ratsuritähe. Panen pildi ka kuhugi siia lähedale. Nüüd on tal teine õitekobar lahti läinud ja hakkab vaikselt ära õitsema. Kuna tal on kuus õit ringikujuliselt ühe varre otsas sai ta hüüdnime "Surroundflower". Ta mul siin nagu kassi eest, sellepärast heietangi nii pikalt :P
Vot. Ja järgmisel laupäeval laulan kooli kooriga ühe koorijuhi lõpueksamil.Kava on kaasaegne põhjamaade muusika - Rootsi, Soome, Eesti... Vahva on jälle kooriproovis käia, pole ju üle poole aasta seda teinud. Loodan, et pisut atonaalsed viisid saavad ka selgeks õigeks ajaks.

Pärast pikka vaikust....

2008-03-24T10:34:00.000-07:00

Üle kuu aja on igasugused emotsionaalsed ja füüsilised takistused kirjutamisele ette tulnud. Eks paistab kuidas nüüd minema hakkab.
Mul olid sõbrad Sulev ja Tuuli külas terve nädala. Hirmus tore oli. Käisime Keukenhofi lilleaias ja Mauritzhuis' is ja sõitsime vihmas-tuules-rahes ratastega ringi. Ma avastasin ka palju uut Hollandi kohta. Üksi ei võta ju kunagi seda aega,et turismi teha. Aga kauplesin nende Lonly Planeti laenuks ja vähemalt plaan on seda lugeda ning ekskurseerida pisut seda maad mööda. Täna on imelik päev. Kui tavaliselt vaheldub ilm paar korda päevas siis täna on iga 5 minuti tagant midagi teist moodi. Lund, vihma, rahet ja päikest olen saanud nii et aitab juba :D
Laulmisest ka natuke - erialaõpetajaga on pisut keerulised lood hetkel aga kõigele vaatamata laulan paremini kui varem ja nüüd hakkan hoopis kõrgemat repertuaari õppima kui seni.
Ja veebruari lõpus oli vaheaeg....käisime Mariaga Itaalias, Milanos ja Como järve ääres. Ma tean, kõlab jube uhkelt aga tegelikult midagi nii vaimustavat polnudki. Como juures oli ilus. Sõitsime sihukse viltuse mägitrammiga kõrgele üles. Seal oli täitsa väike küla ja inimesed elavadki 700 m kõrgusel vaatega Alpidele!!!! Võimas.
Ja Helenit oli tore näha (Helen on üks mu fantastilistest, huvitavatest sõpradest, kes nüüd Milanos diplomaatiaga tegleb)ja kõiki neid disainer-poode, kuhu ma muidugi ei julgenud sissegi minna. Aga Teatro Alla Scalas käisime küll. Vaatasime A.Bergi ooperit "Wozzek". kohad olid meil loomulikult 4ndal rõdul posti taga nii et suurt midagi ei näinud aga siiski oli huvitav ja hea ettekanne. Dirigent juhatas peast!!!
Ja siis nüüd olid ju Lihavõtted. Eile hommikul läksime Lilli, mu kursaõe juurde hommiuksöögile, kuhu oli kutsutud veel teisigi kooli inimesi.Ma tegin pashat ja Lilli oli küpsetanud saia ja palju muud head ja paremat oli laud täis. Laupäeva õhtul värvisime tema juures ka mune. Ta näitas meile ühte teistmoodi tehnikat - kuuma vaha ja küünalde ja värvidega tehnika. Hästi tore oli aga kuna ühe muna värvimine võib võtta kuni 2 tundi, siis võite arvata, et pärast 5 tundi kreatiivset tööd olime üsna läbi omadega. Nüüd on aga mul aeg minna tagastama ratast, mille Tuulile laenasin. Minu omal on järjekordselt kumm katki (alles eelmine nädal parandasin seda!!!!)
Kevad tuli ka vahepeal :D

Emotsionaalne org kestab....

2008-02-13T23:18:00.000-08:00

Tahtsin öelda, et panin nüüd karnevali pildid üles. Elu on praegu stressirohke ja ei ole aega ega tahtmist olnud midagi kirjutada... Stressi tänaseks põhjustajaks on gaasimõõdik, mida ma ei suuda siit korterist üles leida ja ma oleksin juba nädal tagasi pidanud näidu ära saatma. Korteriomanik lubas eile tulla aitama ja lepingut tooma aga arvake ära, kas ta ilmus kohale!!!! KRRRRRR!!!! Ja siis on meil köögis hiired, kes paar päeva tagasi mu leiva ära sõid. Eile sattusin neile( jah, neid on vähemalt kaks) peale kui nad rallitasid mööda kraanikausi äärt ja üritasid kohvitassi taha varjuda kui ma tule põlema panin. Ja siis üritan juba kolmandat päeva ühele poole saada stipendiumi taotlustega. See ametlik keel ja asjaajamine on minu jaoks ikka kohutavalt närve sööv. Lähengi nüüd rongijaama, et seal ennast pildile jäädvustada ja siis ümbrik Uue Maailma poole teele saata. Üks tore asi ka - täna õhtuletendataks koolis J.Peri ooperit "Euridice" ja Marial on seal peaosa. Hoian talle pöialt!

KArnevaLEV!!!

2008-02-07T15:43:00.000-08:00

Hõissa, meil on vastlad!
No vastlad tulid alles siis meelde kui ema telefonist vahukooreste kuklite lõhna tundsin aga karnevali peetakse siin sama suure innuga kui meil kelgutatakse :P (v.a. see aasta). Nädalavahetusest on muidugi juba umbes sada aastat juba möödas,a mis sest...Igatahes olin Lõuna-Hollandis, Maastricht´is.Põhja-Hollandis karnevali ei tähistata, see-eest lõunas on reedest teisipäevani pidu ja pillerkaar ja keegi ei lähe tööle ja kõik panevad kostüümid selga - poole aastastest saja ja poole aastasteni!!!
Reede õhtul läksime kõigepealt Germaine´ga tema vanemate juurde. Enne aga pidime rongijaamas ootama meie kolmandat kaaslast Sbizgnev Wolnet, kes on alati ajagraafikust maas...ka see kord ei olnud erand :P Olime siis Heerleni jaamas (väike linnake Maastrichti lähedal) ja vaatasime inimesi, kes juba täies kostüümis rongide peale jooksid,et peole sõita. See oli nagu see lastelaul: seal olid kutsud, seal olid kiisud jne. Lõpuks jõudis ka Wolne kohale, kelle me selleks ajaks juba olime ristinud sBITCHekciks. Germaine´ema oli väga hea õhtusöögi meile valmistanud, sõime seal heast ja paremast kõhu täis ja valisime kostüümid välja. Panen varsti pidid ka üles, eks siis näete. Riideid valides oli tunne nagu oleks jälle teatris tööl :D Ja siis läksimegi Maastrichti ühele sünnipäevapeole. Jänes(kes mulle tundus rohkem koer olevat) oli DJ-ks ja mängis väga head muusikat, kaks tüdrukut olid säästukostüümides - voodilinad ümber keha keeratud ja väga suured aluspüksid nende peale tõmmatud, oli ka Elvis kitarriga, nunn Al Capone nokatsiga, hipi maani juustega ja loomulikult meie kolmekesi: lillelaps, preester ja Desperate Housewife. Laupäeva esimene pool kulus peao tagajärgede likvideerimiselev(aa., me ööbisime sünnipäevalapse korteris). Ja siis panime kostüümid selga ja läksime hommikust sööma. Germaine ütles, et kõik kannavad terve karnevali aeg kosüüme aga juhtus nii, et me olime suhtelistelt ainukesed... Igatahes meie hommikusöök maitses seda paremini....kui me kella kolme paiku lõpetasime einestamise oli tänavatele juba tekkinud rohkem meiesarnaseid tegelinskeid. Käisime ka maailma kõige ilusamaks tituleeritud raamatupoes, mis asub kirikus. Oli tõesti ilus...kuidagi väga teistmoodi..ikkagi kirik. Ostsin endale "Anne Franki päeviku". Mõtlesin, et võiks ju lugeda kui juba õigele sündmuskohale nii lähedal olen.Praegu aga seaisab ta mul kapi peal ja ootab oma aega. Nii. Ja siis lebotasime niisama..Elvis tuli külla, tegi meile pastat itaalia moodi.Ta päeis itaallane ja kui siis mina tahtsin salatit pastaga samaaegselt süüa pidi tal mozzarella kurku kinni jääma :D Tegelikult ma teadsin, et ta nii reageerib ja siis oli nii tore meelega metsistunud kommetega eestlast mängida :D
Õhtu edenedes panime parukad jälle pähe, ripsmed ette ja läksime pidutsema - seekord tänavatele. Linnapeal oli nii palju rahvast ja igal pool mängis karnevali muusika( loe: saksa schlaagrid) aga kuna asi oli omas kontekstis siis see täitsa sobis. Tore oli vaadata kõiksugu kostüüme ja inimesi ja tantsida tänavatel ja baarides. Pühapäeval oleks olnud tegelikult kõige toredam vist,sest siis oli paraad aga pidin Haagi tagasi minema. Nägin ainult ettevalmistusi paraadiks. Ja pühapeval ei näinud tõesti peaaegu ühtegi inimest normaalsetes riietes.Järgmine aasta tahan kindlsti võtta vähemalt kolm päeva pidutsemiseks...
Ja KArnevaLEV on Inese leiutis...koosneb mõistetest KALEV (olen siin kodumaist sokolaadi levitanud) ja karneval. ELAGU PIDU!

Värvilised mõtted

2008-01-31T15:22:00.000-08:00

Ma olen vahepal kõhugripi läbi põdenud, sooritanud Sibeliuse-programmi eksami hindega "6" (kusjuures viimased kaks kuud ei ole ma seal tunnis käinud!), pidanud Germaine'i sünnipäeva, alustanud edasijõudnute salsakursusega, värvinud kappi, lõikanud tukka, sõitnud trammiga ja bussiga, käisin ka õhtusöögil, mille valmimise kiirus oli aeglasem kui tigude disko; olen kohtunud ka korteriomanikuga kuid lepingule pole veel õnnestunud alla kirjutada...hmmm..no aitab küll.
Pidin see nädal oma ratta 'igele omanikule tagastama ja seetõttu olen juba päris mitu korda trammiga sõitnud ja kõndinud. Nii imelik kuidas võib täiesti ära unustada jalutamise tunde! Nüüd muudkui kõnnin ja vaatan inimesi ja maju ja ümbrust...ja nii huvitav on! Kooli minnes lähen alati Central Stationist läbi ja seal on nii palju eri nevaid inimesi alati kes kuhugi väga sihikindlalt lähevad. Täna näiteks nägin meest, kelle naeratus oli nagu papist välja lõigatud...sihuke väga fikseeritud ja kummaline. Ja samal hetkel kui seda meest nägin laulis i-Pod'is Diana Krall "Smile". Ajastus oli perfektne.
Homme lähen aga Lõuna Hollandisse karnevali pidama.
Lisasin ka uusi pilte fotoalbum.ee lehele Germaine'i sünnipäeva alla.
Ilusat veebruari kõiglie.

Jõu- ja ilunumbrid.

2008-01-21T15:05:00.000-08:00

Tulin täna koolist koju, kuigi oleksin hirmsasti veel tahtnud harjutada, et kohtuda korteriperemehega, kes oli meie kohtumise ära unustanud! Leppisime uue aja kolmapäeva õhtuks kokku...loodan, et ta siis ei unusta seda, sest ma tõesti ei taha talle enam helistada - temast on nii võimatu aru saada... teate küll neid situatsioone, kus kellegi diktsioon või telefoni levi on väga halb ja siis palud korrata midagi aga ikka ei saa aru ja siis enam kolmandat korda nagu ei juleg öelda, et "Kas te saaksite veel kord seda öelda?" No vat täpselt selline lugu on minu korteriomanikuga.... üritasin küll lauseid nii sättida, et saaks ainult "Ei" ja "Jah" vastuseid anda aga ei läinud asi mitte paremaks. Ja kokku peame saama kuna üks väga tore tüdruk kolib välja ja kuna leping oli tema nimel siis tuleb nüüd see ümber teha - minust saab lepingu haldaja :S Ei teagi kas see on väga suur vastutus ja koorem..loodan, et mitte. Aga kuna korter on ilus ja normaalse hinnaga, siis olen nõus seda riski võtma.
Õues on praegu järjekordselt selline tuul, mis kõik mäed pikali puhub. Üle silla oli tulles oli ikka keel vesti peal ja jala-kõhulihased väsinud. Vahepeal oli tunne nagu oleks mulifilmis: tuul oli nii tugev, et kujutasin kuidas multikas nt Donaldil selle koha peal oleks näonahk laperdanud. Laupäeval oli mul kursaõde Lilli külas ja kui ta kodu poole sõitis, puhus tuul tal mütsi peast ja nii ta sellest ilma jäigi. Muideks, just samas kohas kus ka mina oma mütsist äärepealt lahti oleksin saanud. Täna siis sealt Bermuda kolmnurgast möödudes panin oma lilla kübara juba varakult kotti. Juuksed jäid pähe :D

Olen viimased paar päeva väga suures harjutamis-õppimis tuhinas olnud. Laupäeval harjutasin 13-20.30 ja pühapäeval 14-17.30 - seda on minu kohta ikka päris palju. Ja kõige toredam on asja juures see, et ma nii väga tahan seda teha. Kohe tunnen suurt vajadust selle järgi. Ja mul on kaks IKEA kummutit, mida pidin juba kaks kuud tagasi üle peitsima. Nüüd siis sai see lõpuks tehtud. Ostsin komplekti akrüülväarve. Sihuksed väiksed tuubid, 12 tooni. Ja nüüd muudkui maalin neid kummuteid. Suht sürreaalsed tulevad. Ja väga värvilised :D Ikka minu moodi, ei saa kuidagi teisiti....
Eelmine teisipäev oli meil see esmakursuslaste kontsert. Täna küsisin õpetajalt, et mis siis ka öeldi minu etlemise kohta - kõik olid olnud positiivselt meelestatud. Aga kahjuks või õnneks täpsemat infot ei saanud. Töötame edasi, eks Elu toob vastused.
Ja mul on hea meel,et minu jõuluajal naljana väljapakutud idee on vilja kandma hakanud - olen oma venna ka nüüd ooperimaailma sisse tõmmanud :D

Unine postitus

2008-01-17T15:30:00.000-08:00

Kuulan siin sõbra Maarja blogist Eesti lugusid, loen tema tegemistest ja tunnen, et muutun ka rahulikumaks ja terviklikumaks....Täna on üks neid sõbrapäevi - koju tulles leidsin eest kaardi ja väikse pakikese teiselt sõbralt Marilt. Sai räägitud telefonitsi pikalt nii tema kui Itaalia-sõbra Heleniga. Ja just lõpetasin koolisõber Lillilt laenatud filmi vaatamise. Eksamid-arvestused on selleks nädalaks läbi. Teisipäeval oli esimese kursuse kontsert, kus mina ka oma oskused proovile panin. Mul oli nii hea meel näha teisi, keda ma polnud varem laulmas kuulnud.Nii palju erinevaid hääli, isiksusi, tämbreid!
Aga nüüd tuli uni peale.
Head ööd kõigile.......

Lapsena teadsin kuidas...

2008-01-12T02:18:00.000-08:00

Hinge peal ja mõtetes on veel mõned asjad, mida tahaks siia üles tähendada.
Esimene suurem episood sarjas "M alustab uut elu" lõppes minu jaoks siia Haagi tagasi tulles, nüüd on käsil osa 2. Tavaliselt kui filmidele tehakse järg, siis teine osa on alati see kõige halvem ja kolmas juba kannatab jälle vaatamist... Aga no mis me ikka filmidest räägime, meil on ju tegu kvaliteet-sarjaga:P
Puhkus kuurortlinnas Tallinnas oli väga tore aga ka väsitav. Järgmine kord katsun mitte nii palju ringi joosta, vahetan kvantiteedi kvaliteedi vastu( teie kõik,kellega ma aega veetsin, ärge mõelge et see aeg polnud kvaliteetne...seda oli lihtsalt liiga vähe sest jagasin ta liiga mitmeks tükiks).Seda kvaliteeti proovin ka siin luua. Terve eelmine poolaasta püüdsin kõike teha, igale poole jõuda ja üldse kõige-kõige-kõigem olla.... ja mis sellest siis tolku oli? Nati tolku ikka oli aga mitte nii tohutult, et seda peaks jätkama.
Neljapäeval oli mul väga tore jutuajamine ühe kursavennaga. Arutasime just seda aja küsimust. Kui mõelda, et aega on, siis teda ka on. Inimestel on tihti tunne, et aeg libiseb käest... see tunne aga tekib kuna ei olda tegelikult hetkes. Hommikut süües mõeldakse mida peab lõunal tegema, lõunat süües, mida pärastlõunal jne...seega tegelikult ei sööda kunagi hommikust ega lõunat ega õhtust ja loomulikult nii tekibki tunne, et MUL EI OLE AEGA. See on täpselt see mis juhtus raamatus "Momo" täiskasvanutega - ajavargad hakkasid neid kimbutama....ka mina olen nüüdseks nende ajavarastega kohtunud...see ei ole eriti tore. Aga mäletan kui lugesin seda raamatut, siis mõtlesin, et kuidas need suured inimesed siis aru ei saa kuidas tegelikult elama peab ja mis tähtis on....nüüd saan aru kuidas võib arusaamise unustada.
Ja selelst koorus välja nüüd veel teine võrdlus:
lapsed teavad kuidas elada, hiljem me unustame selle ja peame suure ringiga läbi kõiksugu raskuste ja probleemide algse teadmiseni tagasi jõudma. Sama on laulmisega... ma ei õpi mitte laulma (sest see on minu sees juba täiuslikul kuju olemas) vaid ma õpin laulu mitte takistama välja tulemast oma loomulikul kujul.

Laupäeva hommikul...

2008-01-12T01:52:00.000-08:00

Täna tahan kirjutada headest asjadest. Pisikestest elementidest, mis annavad kokku minu elu.
Soe tuul, mis seelikut sikutab kui ma rattaga liiklen; lagritsa kommid, mida töö juures põske pistan, et energilisemalt päeva lõpule vastu minna; lõunasöögiks plastkarbis kus-kus; rõõm näha kohalikku kodutut Eric Claptonit peatänaval põhiliselt iseendale esinemas; tobedad naljad, mis eelkõige tekivad koos Germaine ja Inesega; klassiruum klaveriga, millele ei saa noote panna; erialaõpetaja, kes oma 61 eluaasta juures endiselt kekutab äsja ostetud riietega; anatoomia tund, kus magamajäämise vältimiseks tuleb eesistuja kaelale (südameid) joonistada; killuke sinist taevast enne kui jälle sadama hakkab; uue toa ukselink, mis peaaegu alati pihku jääb kui toast väljud; punased padjad punasel linal punase teki all.

Rahu.

2007-12-25T06:25:00.000-08:00

Selline mõnuleva laisa kassi tunne on: istun oma soojas toas, kuulan Jamie Cullum´it, loen blogisid, sõbrunen oma uue "lemmikloomaga" ja naudin oma esimest olen-täiesti-kodus-päeva. Jõulutunne jääb seekord teistele tunda. Minul on lihtsalt hea ja rahulik olla, ei pea kusagile tormama. Olen seda hetke nii kaua oodanud. Tavaliselt, kui ma midagi ootan ja selle siis saan, ei tunne ma end ikkagi hästi, miski nagu ei ole päris see mis ma tahtsin aga praegu on just selline hetk ja tuju ja olek nagu mulle meeldib ja ma oskan seda hinnata, nautida. Mmmmmmm.... lõpuks ometi on tore iseendaga läbi saada:)
Jah...ja selles sisemises rahus tekib palju uusi ideid, kindlustunne süveneb, usk enesesse ja Elusse vajub jälle nõksa sügavamale teadvusse...

Tsiki ja Briki....

2007-12-23T04:45:00.000-08:00

Täna on minu neljas päev Eestis...ja siiani pole ma veel ükski õhtu enne kella 4.30 koju jõudnud:) Pangaarvet ei julge vaadata aga selle eest ennast näen hoopis paremini kui neli päeva või neli kuud tagasi...ma arvan, et kokkuvõttes on kõik see hea.
Eile käisin teatrimajas oma rahvakunstnikest sõpru üle vaatamas. Niiiiiiiiiii tore oli jälle lava kõrval seista ja ooperit näha....Ja tegin ka oma debüüdi meeskoori esimse tenori rollis :P Loomulikult ei läinud viite minutitki kui juba kallas keegi mulle sampust ja meie garderoob jõudis järjekordselt lavale väga napilt.
Edasi läksin Greete juurde, kus oli koos mõnus seltskond. Sai nachosid juustu ja salsa kastmega, pizzat ja glögi, nalja ja uusi tutvusi. Õhtu lõppes klubis Seduction (endine RIFF) Eesti korvpallikoondise jõulupeol...detailidesse ei hakka laskuma aga järjekordselt tabasin end hommikul mõtlemast: Kas see olin ikka mina seal peol?

Täna on Elu Lill !!!!

2007-12-19T16:19:00.000-08:00

Olalaa:=)
Isver, te ei oska ette kujutada kuidas ma oma uut sülelooma naudin!!!!! Lisaks on mul ka uus telefon, milles nii fotokas kui mp3 mängija sees... Mis toimub - mina ja nii tehnikahuviline??? Viimase poole aasta sisse jääb ka esimene digika ja MP3 omandamine...päris palju minusuguse kohta, kes terve varasema elu jooksul on vist ainult ühe telefoni ja dvd-mängija ostnud. ja mul on naabrite Wifi oma toas, nii, et saan praegu näiteks oma blogi kirjutada :)
Üks asi, mis mind veel rõõmsaks teeb, on see,et mul hakkas tänasest puhkus!!!! Kaks nädalat ja nati peale vaba aega, et näiteks joonistada või vaadata aknast välja või kohvikusee minna või raamatut lugeda... Ms olen juba unustanud, mida kõike peale koristamise ja harjutamise veel elus teha saab.
Ja mu boss tegi mulle jõulukingituse - üks pudujääv töötund läheb ikkagi kirja ning kommikarbi sain pealekauba ;)
Jõulutunnet aga eriti ei ole...no mis sa tahadki ,kui sõidad rattaga mööda linna ringi ja lund ei kusagil...
Nii..ja veel häid uudiseid: detsembri lõpus peaksin kauaoodatud õppetoetuse teise osa kätte saama, homme teen lepingu Rahvuskultuuri Fondiga, kust mulle ka raha lubati ja jaanuaris saan kolida oma korteri ühte suuremasse tuppa!!!!
Lisaks kõigele sellele mängib mul arvutis Amy Winehouse, mis teeb olemise kuidagi eriti mõnusaks.Ja laual on veel roosid, mis ma ise endale kinkisin :)
Jah, naudin Elu !

I love my ACER!!!!!

2007-12-16T08:23:00.000-08:00

T2helepanu, t2helepanu!!!
Selle sajandi k6ige suurem, hullumeelsem, ootamatum, erakordsem, fantastilisem uudis:
MA OSTSIN ENDALE SYLEARVUTI!!!!!!

Nyyd pean kiiresti 6ppima seda k2sitlema, sest muidu pole tast ju tolku ( hetkel oskan ainult muusikat kuulata). Ja netti mul ka veel oma korteris ei ole aga ehk j6uluvana toob :)
Eile kutsusin m6ned s6brad kylla, et seda t2htsat p2eva pyhitseda. Tegin kooki kaa :P Aga 6htu edenedes selgus kohutav t6siasi, et ma olen ikka nii loll...isegi lollim kui laulja - ma j2in uskuma, et Uus-Meremaad ja Austraaliat yhendab sild!!!!!! No kui kaugele see idiootsus v6ib veel areneda?????
Muidugi, kui mu enda huumprisoon peaks t2iesti kaduma, siis v2hemalt minu pidevalt v2henev ajumaht peaks nii m6negi naerma ajama.
T2nase p2eva soundtrack( kes teab, v6ib kaasa laulda):
"K6ige lollim mees on Artur! Pyyab kala Emaj6est, endal 6nged Toomem2el.. No t2itsa loll!!!"

Sissekanne yle pika aja.

2007-12-14T08:53:00.000-08:00

Oi-oi-oi!
Aeg l2heb siin ikka mystilise kiirusega - v6i on lihtsalt minu ajayhikud saanud uue t2henduse. Nt. "kohe" v6ib osutuda kahe n2dala pikkuseks ja "hommikul t6usen vara" t2hendab "ma olen j2lle hiljaks j22nud".
Igatahes, t2na l6ppes meie "fantastiline" aine nimega Intro. Iga p2ev oli loeng, mis alguses tundus paljulubav aga l6puks r22giti alati samast asjast: kui tahate muusikaga leiba teenida, siis ilmselt olete sunnitud varem v6i hiljem 6petjaks hakkama ning v6ite ka kokku puutuda teistsuguste muusikategemis v6imalustega nagu improviseerimine, muusikateater, vabatahtlik t66 Aafrika lastega, kes pole kunagi pilli m2nginud. Iseenesest ju tore aga kui sa seda sama juttu kuuled iga p2ev 1,5h j2rjest siis enam nii tore ei ole.
6nneks oli peale loengute kaks workshopi, kus esimeses pidime Stravinski ja teises rahvamuusika eeskujul teose improviseerima. T2na kandsime need ka ette...mina muidugi sattusin paanikasse ja ei suutnud eriti ilusat laulujoru kuulajatele pakkuda aga kokkuv6ttes oli see hea kogemus. Esimest korda elus improviseerisin teiste inimeste ees...imelik oli.Pani j2lle m6tlema, et miks see enesekindlus nii habras on. See, et ma midagi varem teinud ei ole, ei pea ju kohe t2hendama, et ma seda ei oska. Nyyd on yks samm j2lle tehtud. See n2dal olen yldse palju m6elnud... tunnen, et see MINA, kelle esimestel Haagis oldud kuudel yles leidsin, on j2lle 2ra kadunud ja olen tagasi mineviku kyysis. Loodetavasti on see vaid yks etapp ja MINA leiab tee tagasi. Eks ta juba natuke ongi leidnud - ma ju kirjutan siia :)
Olmelistest uudistest ka : yks minu korterinaabritest kolib 2ra ja mina saan nyyd tema toa endale - see on suurem ja soojem!!!!
Oi, ja siis ma polegi ju kirjutanud tormist, mis siin n2dal tagasi oli. L2ksime Mariaga kodupoole, vihma sadas ja tuul puhus hirmsa kiirusega. J6udsime just ristmikule kui sattusime tuulekoridori. Ja ma j6udsin just m6elda, et ei tahaks kyll oma lillast mytsist ilma j22da kui tuli nii tugev tuul, et myts oli sekundiga peast kadunud. Ei saanud kohe sellele j2rgi tormata, sest pidime ratta maja 22rde toimetama, muidu see oleks ka minema lennanud. Maria j2i siis tuulevaikse seina 22rde koos rattaga ja mina l2ksin mytsi otsima... p2rast nii 5 minutit otsimist pidin juba alla andma kui n2gin, et see lamas keset s6iduteed ja autod kihutasid sellest yle. Nyyd hoian oma mytsi k2es kui tugev tuul on ja selle sama ristmiku peale satun :) tavalise tuulega piisab kui tahtej6uga kinni hoiad!

Ja homme algab loodetavasti minu elus tehnikaajastu sylearvutiga!!!!!

Detsember j6udis k2tte....

2007-12-05T04:32:00.000-08:00

Nii palju on j2lle vahepeal juhtunud...sellep2rast ei ole blogipidamine ka eriti tihe :)
Aga viin teid siis oma eluga kurssi.
Pyhap2eval kolisin uude korterisse!!! Kaasyyrnikeks kaks jazz-lauljat meie koolist.
Tuba on pisike ja t2is uhiuut IKEA-m66blit :) Yks riiul on veel seina22res ja ootab puurimist. Mu uus diivanvoodi on nii-nii m6nus, et igal hommikul on raske sellest lahkuda. ( nojah, hiljaks j2n ma kooli ka vanas voodis magades...aga p6hjuse leiab alati!)
Novembrikuu t2htsyndmus oli aga Eesti. Ma arvan, et tundsin esimest korda nii suurt r66mu k6ikidest inimestest. Ja ka seda, et olen muutunud....teisied tajusid seda samuti. Tagasi teel sain veel lennujaamas oma suure s6bra Mariga kokku ja ylaatuskylaline oli Aaron, kes ka v2ljamaale minemas oli :) Tavaliselt ma ei kohta lennates kedagi tuttavat aga n2ed, nyyd oli neid kohe kaks!!!
Ja kui juba pilvede kohal olin, paistis suur t2iskuu, mis valgustas palju heledamalt kui maa peal. Hirmus ilus oli.
Ja suur ait2hh k6ikidele s6pradele, kes oma plaane minu j2rgi seadsid!!!!

Inimene on imeline

2007-11-16T03:31:00.000-08:00

Anne Sofie Mutter on yks maailmaklassi viiuldaja ja sel kolmap2eval 6nnestus mul teda kuulata Amsterdamis, Concergebouw's!!!!!!
Kavas oli Tsaikovski viiulikontsert D-duur ja Rahmaninovi 2.symfoonia. Dirigendiks Andre Previn. Mina olin muidugi t2iesti ahvivaimustuses aga teised koolikaaslased ei jaganud seda...kui oled Pariisis v6i Londonis yles kasvanud, siis oled vist harjunud selliste muusikute ja nii hea tasemega....Aga minu jaoks oli see vist esimene kord, kui orkestri kuulamine ja dirigendi j2lgimine nii huvitav oli.
Previn on ysna eakas mees - tuli lavale nii tudisevate jalgadega, et ma m6tlesin, kas ta yldse kontserdi l6puni elus pysib :) Aga!!!! kuigi ta istus puldis ja ei liigutanud end eriti, olid tema k2ed nii t2psed, nii v2ljendusrikkad et suuri liigutusi ja kehaga kaasaelamist polnud ylde vaja. Orkester oli nii tasakaalus, k6ik nyansid nii h2sti v2ljat66tatud, et isegi mina kuulsin neid!!! Esimest korda tabasin end t2helepanelikult kuulamast igat fraasi ja soolot, ilma, et ma oleksin sellele spetsiaalselt keskendunud:)Eriti meeldisid fl66did!!
Aga viiuldajast ka: terve esimese osa istusin suu ammuli ja imestasin ja olin nii 6nnelik, et mul on v6imalus sellest k6igest osa saada! Tehnika oli perfektne - m6ned arvasid, et pisut liiga moderne Tsaikovski jaoks aga mulle meeldis. Ja k6la oli nii tummine alumises registris. Lisaks suutis ta teha selliseid pianosid, et ma ei saanud peaaegu arugi, et ta juba m2ngima hakkas! Ka meeldis mulle, kuidas Mutter laval oli - ta suhtles orkestriga, elas kogu aeg kaasa, sulatas end orkesti v6i duo instrumendiga nii h2sti kokku....
Kogu kava oli muidugi ka muusikaliselt nii ilus ja nii minu maitse - romantiline, pikkade, ilusate meloodiatega.
Yhes6naga sain 7 euro eest rohkem kui kuhjaga positiivseid emotsioone ja maailmaklassi kultuuri!!! MULLE MEELDIB SELLINE ELU:)

Ja j2rjekordselt olen vaimustuses muusikast, muusikutest, selle "v6lumaailma" piiritustest avarustest. Loodan, et ma olen ka kunagi yks nendest toredatest muusikutest, keda praegu kaugusest imelten!

Kiire-kiire-kiire!!!!

2007-11-13T05:28:00.000-08:00

Oeh! Olen oma blogi viimasel ajal unarusse j2tnud...mitte, et mul midagi kirjutada ei oleks vaid vastupidi - tegemisi kuhjub iga p2evaga aina rohkem yksteise otsa ja nii ma polegi j6udnud midagi muud teha kui k6ige h2davajalikumat...blogipidamine paraku ei ole top 10nes :(
Niisiis terve eelmine n2dal oli meil Intro s.t. iga p2ev algas kooriprooviga kus laulsid ( pidid laulma aga enamus ei ilmunud kohale!) k6ik esimese kursuse tudengid olenemata erialast. Lauljatele oli see t6eline piin!!!!
Kassikontserdile j2gnes 1,5 tundi loengut. M6ned olid natuke lasteaiamaiguga a la " p2ris elu on palju raskem kui te arvate ja alati ei l2he k6ik nii nagu te plaanite". Aga oli ka toredaid, inspireerivaid vestlusi erinevate kohalike muusikutega, kes on ka selle kooli siin l2bi k2inud. Ja k6ige parem osa moodustasid ekskursioonid. Ise sai valida, millistel tahad osaleda. Ma muidugi olin see entukas kes kolm korda n2dala jooksul Amsterdami s6itis, et n2ha Het Musiekgebouw' d, Het Musiektheater'i ja Concergebouw' d :) (Need on Amsterdami ja Hollandi yhed suuremad ja t2htsamad muusikasaalid). Esimeses sain kuulata Schonberg Ensembel' i peaproovi Janaceki muusikaga. Minu suureks yllatuseks oli yks lauljatest Maria Valdmaa :) Ta oli mulle varem midagi maininud, et teeb projekti koos Schonberg Ensembeliga aga ega ma muidugi siis ju veel ei teadnud, et tegemist on yhe kuulsama ja professionaalsema uue muusika ansambliga nii Hollandis kui maailmas yldse!
Igatahes see oli vaatamsit v22rt.
Het Musiektheater on ooperimaja. Saal mahutab pisut v2hem kui 2000 yhikut publikut, lava on v2ga lai ja k6rge (vist peaaegu 30 meetrit). Saime ka lavataguseid ruume n2ha ja seal kohtusime yhe muheda j6uluvanav2limusega lavat66lisega. Ta on selles amteis olnud juba 27 aastat!!! N2itas meile kuidas kahe s6rmega suurt haamrit hoida :)
K6ige imelikum oli aga see, et esimest korda tundsin kui palju ma tunnen laval olemisest ja teatrist kui sellisest puudust... Ma ei arvanudki,et see nii tugevalt mulle sissekasvanud on. Nyyd siis muudkui ootan, et millal saaks j2lle ooperit laulda..et oma igatsust veidi leevendada laenasin raamatukogust Lucia Di Lammermoori CD Callasega peaosas.
Nii ilus on!!! Aga ise teha oleks veelgi toredam!
Ja siis kolmas maja on kontsertsaal. Vaatasime-kuulasime peaproovi. Esimeses pooles harjutati mingit Messiaen'i teost ja teises pooles Beethoveni " Egmont"it. Viimane ei j2tnud eriti rabavat muljet aga ma ei raatsinud 2ra ka minna - ikkagi sai hingata muusikutega sama 6hku :P
No vot. Ja selle k6ige p2rast ei olegi ma midagi muud j6udnud teha. N2dalavahetusel k2isin veel Hollandi Tantsufestivali raames Monte Carlo Balletti vaatamas. No see oli midagi nii head, et tahtsin j2rgmisel 6htul uuesti minna aga sain Kadrilt (veel yks eesti laulja) kutse 6htus66gile ja nii j2igi see teist korda n2gemata.
Nyyd rabelen kooli asjadega. Ja yritan vaikselt kolima hakata... kardan natuke uut kohta..uusi inimesi aga kyllap l2heb see ka varsti yle. Praegu sajab 6ues vihma, k6ik on v2ga pime ja hall... ei taha t66le minna.. jonniks aga see ju ei aita!
Ootan ka koju minekut. Eile ei saanud magamagi j22da sellep2rast - muudkui m6tlesin, et mis kohukesi ma tahaks syya ja keda n2ha ja mis k6ik peab nende 2,5 p2evaga tehtud saama....
Ja siis kuulsin uudiseid Itaaliast - Perugias, kuhu ma j2rgmine suvi l2hen, m6rvati yks noor naine ja yks kahtlusalustest on Patric, Heleni s6ber, kellega ka mina eelmisel suvel tantsisin!!! 6udne...... Ja siis veel need Soome-syndmused... mis maailmas toimub?
Yritan ilusti laulda ja sellega natuke positiivset energiat juurde toota...ehk m6jub.
Panin pilte yles nii vaheajast kui Amsterdami ekskursioonidest.
Kirjtutamiseni!

Aafrika!

2007-11-02T04:11:00.001-07:00

Ollalaaaa!!!!
Tulin just Intro tunnist ja see oli NIIIIIII tore!!!!!
Yks t6eliselt must mees Senegalist 6petas dzembesid m2ngima ja aafrika laule laulma - see kuidas ta ise m2ngis oli muidugi midagi mystilist!!! Meid oli seal umbes 20 inimest ja k6ik m2ngisid yhte rytmi ja siis Senegali-mees m2ngis soolot ja yks teine 6petaja bass-dzembet...no yhes6naga olen ahvivaimustuses :)

Eelmisest sissekandesst on j2rjekordselt juba rohkem kui n2dal m66das nii, et on millest kirjutada.
Vaheag tuli ja l2ks valguskiirusel. Siiski 6nnestus koos Erini-Heiko-Saskiaga 2ra k2ia Haagi kuursaali juures, Delftis ja teist korda elus Amsterdamis. Seal leidsime vanakraamituru, millest meie Eriniga v2hemalt yli vaimustunud olime. Ostsin kaks kybarat ka- nyyd k2in ringi nagu daam 1930-ndatest :)
LEidsime amsterdamist ka yhe hirmus armsa pannkoogikohviku: see oli teisel korrusel ja sinna viis umbes poole meetri laiune trepp, mis oli v2ga j2rsk. Ja kogu kohvik koosnes umbes 4 lauast! (sellep2rast ei 6nnestunudki seal syya, kuna k6ik lauad olid h6ivatud). Aga mul on kindel plaan uuele katsele minna.

See n2dal on ka nii kiiresti l2inud,et ise ka imestan kuhu aeg kaob. Teisip2evast alates toimub Haagis 3 n2dalane Hollandi Tantsu Festival. Eile k2isin vaatamas etendust " The autopsy project". oi, kohe hakkab kooli orkestri peaproov - l2hen kuulama. kirjutan p2rast edasi :)

Mitmesugust....

2007-10-21T12:48:00.000-07:00

Kauaoodatud vaheaeg on nüüd kätte jõudnud ja libiseb ilmselt suure kiirjusega nende samad käte vahelt ka ära kui kõik samas tempos ja lõbusas meeleolus jätjub :) Aga see on ju kõik väääääääga tore!!!
Niisiis - sissejuhatus sügispuhkusele toimus juba neljapäval kursaõe Lilli juures, kus vaatasime filmi "Team Amesrica". Ma pole vist tükk aega nii palju naernud kui siis :) Olime seal kolmekesi - Lilli, Kaspar ja mina - ja me olime nii ühel lainel...nalju tuli uksest ja aknast! Muide, me asutame ka kvarteti! Tsellomängijat pole veel näinud aga ta on ka laulutudeng kes on varasemas elus "päris" muusik olnud s.t. pillimngija :)
Lilli ja mina mängime viiuleid, Kaspar alti ja tsellomängija on keegi noormees, kelle nimi ei ole meeles.
Hetkeseisuga pole me veel ühtki proovi teinud, nii et olen ikka veel optimistlik aga ma arvan, et see kaob esimesel kokkumängimisel :)
Sain reedel oma viiuli parandusest kätte ja üritasin sellest häält välja meelitada...noodis tmängimine osutab suuremat vastupanu kui arvasin aga improviseerides tuleb juba viiuli moodi hääl välja küll:)
Ah jaa - parandusse pidin pilli viima kuna uusi keeli peale pannes läks roop katki!!! Ja see on laenatud viiul - ühe lauluõpetaja oma :( Nüüdseks olen keelte ja paranduse ja kampoli eest maksnud kusagil 120 eurot!!! Mul on ikka kallid hobid.... Aga jube tore on - kõik viiulimänguga seonduvad asjad hakkavad vaikselt meelde tulema ja esimest korda elus on tunne, et tahan päriselt seda pilli mängida.
Igasugused väiksed asjad teevad rõõmu nt. see et mul on esimest korda elus täiesti uus ja oma kampol!! Pirastro oma ka veel :)
Ja nii tore on koolis viiuliga ringi käia - palju intelligentsem tunne on.

Aga veel siis vaheajast. Reedel istusime lauljatega kohalikus jazz-lounges " Pavlov" ja loomulikult rääkisime kõigist imelikkudest esmakursuslastest (v.a. mina!!!!).
See ei ole just kõige viisakam tegevus aga noh, mis parata - nad käivad vähemal või rohkemal määral meile kõikidele närvidele ja siis peab ju ennast kuidagi välja elama.

Eile käisin trennis ja harjutasin ja kuulasin raamatukogus plaate ja sattusin järjekordselt vaimustusse oma erialast ning muusikast üldse. Käisin ka esimest korda ühes plaadipoes kus müüakse igasugu CD-sid alates 0,99 senti tükk!!! Ja ostsin sealt 2 CD-d: üks mis nägi väja nagu jazzi plaat (ja nagu täna hommikul avastasin, oligi väga hea jazz!) ja teisel laulis rootsi mezzosopran rootsi, soome, hispaania ja tsehii autorite loomingut. Hääl oli suht tavaline aga sain teada jälle mõned uued heliloojad ning huvitavad laulud. Igatahes oli see ost oma raha(4urot) väärt.
Ja õhtul läksime koos Germaine ja Inesega ühele sünnipäevale.
Kuna sünnipäevalaps oli ingalne - Jonathan, dirigeerimine, 2.kursus, siis vaatasime loomulikult rugby maailmakarika finaalmängu mille ingalsed Lõuna-Aafrika Vabariigile kaotasid :) Mina kui teada-tuntud "suur" spordihuviline üritasin igavuse kätte mitte ära surra. Pärast poole läks aga juba paremaks. Sai räägitud muusikast ja kunstist, lahatud eestlaste omavahelisi probleeme ja tutvutud uute toredate inimestega. Läbi öise linna koju sõites oma suht napis kostüümis, tundisn jälle tugevamalt, et see on praegu nii õige koht minu jaoks - tore, et se tunne tuli, sest ma olen teda juba peaaegu aasta otsa oodanud.
Pilte vaata aadressilt www.fotoalbum.ee/photos/maarjapurga . Panin selle aadressi ka lehe paremasse serva teiste linkide juurde - edaspidi siis teate, et seal on kõik mu pildid.
Aa.. ja osad pildid on tehtud eelmisel nädalavahetusel Roterdamis muuseumis käies. Kuna tegemist oli sürrealismi näitusega siis õhtul järgnes sellest inspireeritud fotosessioon, mille käigus sai järjekordselt naerdud pisarad silma:)
No ja täna on sihuke peojärgne lebopäev - kuulasin neid eile ostetud plaate, nautisin voodis lösutamist ja Kiisu komme, mis ema pakiga saatis....Üldiselt peaksin uut korterit otsima aga jaanalinnu mängimine on oluliselt mugavam :)
Nii - nüüd sai vist küll kõik hinge pealt ära.
"Enjoy coctails" ( loe viimast sõna kahe eraldi sõnana ning kasuta oma kujutlusvõimet)!

2007-10-15T12:40:00.001-07:00

Peaaegu nagu minu salsa-kursus.

Destruktiivne harmoonia

2007-10-09T05:01:00.000-07:00

Oi,oi,oi!!!!
Mul oli j2rjekordne harmoonia tund! See on t6eline sisemise rahu harjutus. Esiteks meid on seal tunnis ainult kaks ja see teine on yks v2ga n2rvidele k2iva jutuga inglane - ma ei saa midagi aru,m is ta pobiseb ja ega ta ei ytlegi eriti midagi olulist...lihtsalt muliseb!!! P.S. ta on koolis tuntud kui "The guy who touches himself" nii et k6igele muule lisaks pean yritama oma pilku v6imalikult aknast v2lja suunata.
Ja loomulikult aine ise on ka huvitava ylesehitusega: esimene tund analyysisime tavaliste harmooniareeglite abil, j2rgmisel tunnil juba nummerdatud bassi systeemis ja eelmine kord hoopis kontrapunkti reeglite j2rgi!!! No tere hommikust - ma olen ikkagi laulja mitte mingi ajugeenius! Ja kui Otsa koolis oli yks ylesanne nii umbes 16 takti pikkune siis siin analyysime 4-lehekyljelisi Bachi aariaid.... Oeh...
Nagu n2ete, tekitab see tund v2ga palju emotsioone :)
Aga eile6htune Puircelli "The Fairy queen"oli fantastiline!!!
Lavastus oli lakoonilis-koomiline ja lauljad super tasemel. Osa lauljaid olid alguses lae all ja kaks fl66dim2ngijat koos lautoga liikusid m66da saali ringi.Lisaks oma instrumentide m2ngimisele pidid nad ka laulma, nii et moodustus kolmekordne kaja-efekt: esimene grupp laulis lavalt, teine lae alt ja kolmas saalist!!! V2ga 2ge oli! Ja nalja sai palju - kontratenor oli pandud m2ngima yhte tydrukutest ja ta tegi oma osa v2ga naiselikult :P
Ja tutvusin veel yhe eestlasega - seekord plokkfl66dim2ngijaga kes siin juba kuuendat aastat, nimeks Monika.
Yhe kursakaaslasega vesteldes j6udsin veel j2reldusele, et barokk muusika on sama "m6ttetu"kui bel canto: m6lema puhul lauldakse yhte s6na v6i silpi kymme minutit ja nauditakse on h22lt :P

Argine esmasp2ev

2007-10-08T09:34:00.000-07:00

N2dalavahetus oli "pidulik" s.t. reedel p2rast jazzooperi "Hoples Puzzle" esietendust,sattusin orkestrantide juurde afterparty'le. Nalja oli rohkem kui rubla eest ja nii ma j6udsingi koju piisavalt hilja, et t66 ja trenn j2rgmisesse p2eva edasi lykata....aga noh, laup2eva 6htul oli kogunemine yhe kursa6e juures, kus k6ik koos pizzat tegime. Ja sinna k6rvale Chiantit ja J.P.Chenet'i ja j2lle oli nalja kui palju. 6htu j2tkus kooli bigbandi kontserdiga ja l6ppes klubis Havanna...j2rjekodselt lykkasin hommikuse trenni edasi:)
T2na aga ootab ees H.Purcelli ooper "The Fairy Queen". K2isin ka yhe teise 6petaja grupitundi kuulamas ja sain sealt palju inspiratsiooni. Ka mu enda eriala tund l2ks yle ootuste h2sti( kuna olen ikka veel pisut haige, siis arvasin, et ei saagi laulda).
Ja mul 6nnestus saada pangakaart!!! Olen nii r66mus kuna selle saamine v6ttis v2ga palju n2rve ja aega - k2isin v2hemalt 6 korda pangas!
Nyyd aga l2hen vaatan mis mu kursakaaslased teisel korrusel teevad.

Karate Kid :)

2007-10-03T10:42:00.000-07:00

Kui keegi on n2inud filmi " Karate Kid" siis ta teab, et peategelane pidi alguses autosid pesema, maja v2rvima ja p6randaid lihvima enne kui maailmameistriv6istlustele v6itma l2ks...ma otsin siin oma koristaja-ametis ka seoseid, et kuidas see mu lauljakarj22rile kasuks v6iks tulla.... praegu neid veel eriti ei n2e :P
Nagu ikka on mul kiire - yritasin just pilte netti yles panna ja see v6ttis kogu aja 2ra. Loodan, et link t66tab ja ehk j6uan ka selgitada kunagi, et mis piltide peal on. Hetkel aga jooksen salsa kursusele.
Ilusat oktoobrit k6igile!!!

www.fotoalbum.ee/photos/maarjapurga

Elu nagu muusika(lis)!

2007-09-28T07:34:00.000-07:00

Just l6ppes kooli eri osakondi ja j2rgmisel n2dalal algavat Introt tutvustav kontsert.Yks teise kursuse viiuldaja m2ngis no nii h2sti, et judinad k2isid kogu aeg yle selja ja suu oli k6rvuni imestusest - ta esitas 2 Klezmer-stiilis lugu,mis olid t2is emotsionaalsust, tehnikat, julgust ja andekust!!! Nyyd on natuke see tunne, et mis ma siin yldse teen kui sihuksed imelapsed on olemas. Lisaks n2idati videot kus 6aastane poiss ragtime'i m2ngis ise pidevalt toolil keerutades ja yldse mitte klahve vaadates!!!!
Ja 6htul ootab ees yhe Hiina laulutudengi l6pueksam..jutud k2ivad, et see on ka midagi suurejoonelist. Ja olen viimase n2dalaga nii palju asju kogenud, mida tahan ka kirjutada siia aga praegu kiirustan joogasse. Esimesel v6imalusel j2tkan memuaare :)

Piltlikult....

2007-09-20T02:34:00.000-07:00

Otsustasin nyyd ikkagi ka kooli arvutist sissekandeid tegema hakata, loodetavasti m6ndade t2htede asendumine nubritega ei tekita lugemisel suuri probleeme.
Kujutage ette tibupoega, kes on alles munakoore sees ja kopsib seda, et valguse, 6hu ja maailma k2tte p22seda. Ta on oma tegevust alles alustanud, nii et koores ei ole veel yhtki pragu; ka puudub tal tehnika, millega h6lpsasti l6kuda klaustrofoobiat tekitav ymbris. Ja tal puudub ka teadmine, mis on teisel pool seda l2bistamatuna tunduvat myyri AGA.... kusagil sygaval udusulgede vahel on TUNNE, mis sunnib tibukest aina edasi proovima. Loomulikult on ta juba ysna vihane ja lootusetu, sest muutust ei paista veel kusagilt,vahel m6tleb ta isegi, et tal on "au" olla esimene koorumisinstinktideta tibu. Ja mida aeg edasi, seda rohkem probleeme esile kerkib - keha valutab vastu seina jooksmisest ja m6te on v2sinud lahendust otsimast. Ja nii ta seal siis on... Samal ajal aga on tema kasik6de suutnud kerge vaevaga ahistavast kestast v2lja pugeda ning naudib elu tantsides salsat mustade liigikaaslastega.
Kaksikute seiklused igal neljap2eval samal ajal, samas kohas - pysige lainel :)

PUNANE!

2007-09-16T10:33:00.000-07:00

Teate, ma tunnen, et mul on aju asemele käiguvahetajat vaja!!! Olen mina kooli kohvikus ja üritan inglise keeles ennast arusaadavaks teha kui liitub veel üks eestlane ja mõni hispaanlane ja paar sakslast jne. Lõpuks avastad, et inimene, kellega alguses rääkisid on astunud vestlusse kellegi kolmandaga või läinud harjutama ja sina räägid selles suures segaduses eestlasega oma kohutavas inglise keeles kuni ta ütleb:"Vaheta käiku!"
Naudin uues ja võõras linnas olemist - hommikuti rattaga kooli sõites kuulan hollandikeele tunde, kordan agaralt ja kõva häälega, mida onu lindil ütleb ja ei tee välja, kui keegi valgusfoori taga mind imelikult vaatab!
Kui päike paistab, naudin seda ka. Ja oma sünnipäeva võtsin samuti mõnuga - käisin kohalikus kinos hollivuudi filmi vaatamas, harjutasin ja laulsin ja tundsin rõõmu, et ei pea kartulisalatit hakkima :) Siiski - eile oli ikka pralle ka ja et sõbrunemine paremini läheks, tegin valgesokolaadi-toorjuustu koogi - SEE TOIMIS!
Ja järjekordselt tõdesin, et mul on maailma parimad sõbrad,kes teavad kuidas mulle rõõmu valimistada - punane sall, punased südamed, H&M-i kinkekaart, Kiisu kommid ja kaardid.
Oooo...ja selle nädala suursündmus oli spordiklubiga liitumine! Käisin esimest ja ilmselt ka viimast korda elus spinningu trennis - ma olen piisavalt kannatamatu inimene, et 50 minutit ühe ratta seljas olemist ja mitte kuhugi jõudmist mind frustratsiooni äärele viiksid! See-eest personaalse instruktoriga jõusaali masinaid katsetades sain märksa parema emotsiooni. Plaanisin täna ka tervistavaid lihashasjutusi teha aga.... vein maitses eile õhtul imehea ja noh, hommikul enam ei olnudki nii väga tahtmist voodist kaugemale minna :) vanadus, ma ütlen :D

Kool!

2007-09-09T12:14:00.000-07:00

Ahhoi!
Mulle meeldivad:
Itaalia keele õpetja
Muusikaajaloo õpetja
Eriala õpetaja
Draama õpetaja
Endiselt raamatukogu
Maria salatid ja internet
Uus-Meremaalane
Meevahvlid
Uued kingad
Need sõnad hollandi keeles, millest aru saan...neid on ikka veel vähe :)

Muusikast ka:
Sain uue loo J.Brahms "Von Ewiger Liebe", mis on super-ilus!!!! Ja esimene eriala tund oli ka nii-nii hea -sain aru, mida õpetaja tahab ja suutsin enam-vähem seda ka teostada. Ootan juba homset tundi!
Juhe on täna koos...ei mäleta, mida kõike tahtsin kirjutada.... eks siis järgmise korrani.

Piltide peal on vaated, mis jäävad kooli teele.

Tuhkatriinu otsib ennast!

2007-09-05T11:34:00.000-07:00

Viimase paari päeva jooksul on päris palju juhtunud.
Aktus oli. Ja siis sain tööle! Ja siis kui olin tolmuimejaga maadlemisest puruväsinud, mõtlesin, et kas see hüpoteetiline lauljakarjäär on ikka kõike seda väärt... esiteks pean tegema tööd, mis mulle ei meeldi, teiseks on ilm juba täiesti kohutavaks muutunud ja kolmandaks ma ei saa kleite-kingi kanda!!! Beibe, ma tean aga näete,selline ma olen.
Eino, ma tegelikult saan aru, et ma olen õnnelik omades tööd...ükskõik millist ja kunagi olen uhke, et olen selle kõik läbi teinud.
Ja nüüd siis lähemalt aktusest. See oli tegelikult kontsert. Alustuseks esitas kontrabassiõpetaja loo "Failure" - üheaegselt mängimisega nägi teos ette ka, et interpreet peab teksti lugema ja viimane rääkis läbikukkumisest. Humoorikas ja musikaalne, minu lemmik etteaste. Järgmiseks olid laval kirjutuslauad, 5 löökpillimängijat ja videoprojektor. Mängijad istusid seljaga publikusse ja suur ekraan töötas peeglina - selle kaudu suhtlesid ka mängijad omavahel, sest ühes reas istudes ei ole muud moodi võimalik sünkroonselt tegutseda. See tuli neil aga väga hästi välja. Silmale nägematute asjadega kratisiti laudu, sahistaati ka, kõik muusikalised ja rütmilised elemendid olid olemas. Ainult natuke pikaks läks, ideed hakkasid korduma. Üldse lugude kestvusega mindi natuke liiale terve kontserdi vältel. Näiteks lõpulugu, mis oleks võinud ka olemata olla, tundus eriti pikana "tänu" totaalsele mürale, millele anti improvisatsiooni nimi. Veel esinesid omalaadse improvisatsiooni ja samateemalise loenguga kas õpetajat - tore oli näha "eulsaid" õpetajaid! Nad arutasid kuidas loomingulisemalt õpetada, areneda ja õpilastega koostööd teha, ise samal ajal õrnu meloodiaid taustaks mängides.
Aktusel hakkas natuke ilmet võtma ka arusaamine miks ma siia tulin.
Olen edukalt läbinud ka esimesed tunnid - itaalia keel, harmoonia ja solf. Ja loomulikult tund, kus õpime Sibeliuse programmi tundma - õpetajal kasvavad nina peal karvad!! (see on väga lapsik märkus aga no see ei ole normaalne õpetaja!!!)
Natuke on tunne nagu oleksin Harry Potteri kooli sattunud - enamus õpilasi tuleb kaugetest kohtadest, kellelgi pole aimu, mida peab tegema ja "võluriks" (loe: muusikuks) saamine näib täiesti ilmvõimatu.
Aga kui nad ära surnud pole siis elavad nad tänapäevani....

Ma armastan muusikat!

2007-09-01T12:10:00.000-07:00

Tänase päeva veetsin Haagi raamatukogus ja olen sellest siiani vaimustuses. Kui ma veel eile mõtlesin, et miks ma küll siia tulin, siis nüüd ei ole mul rohkem põhjusi vaja - selles raamatukogus on lihtsalt nii palju, mida kuulata, et 4 aastat läheb nagu naksti mööda :)
Üldse olen praegu asjade seisuga rahul - mul on armas tuba korteris, kus elavad toredad ja huvitavad inimesed, saan palju rattaga sõita (kuigi olen sellega nii teistele kui iseendale suureks ohuks - kui ma peaks kunagi tahtma autojuhilube tegema hakata, siis keelake mind palun!) ja eile sain endale turult teki-padja ka.
Turg oli muidugi kogemus omaette. Iga leti taga on eri rahvusest ja kultuurist müüa, kes üritab teistest kõvemini hõigates endale rohkem ostjaid ligi meelitada-väga temperamentne seltskond...Nõmme turuga ei anna nagu hästi võrreldagi :) Müügil on tohutu palju erinevaid puu-ja juurvilju, milledest mitmete otstarvet ja maitset ei tea. Siis oli seal veel suur lett igasugu küpsetatud, praetud ja naturaalsete pähklite, mandlite, puuviljade ja muu sihukse kraamiga..lõhnas imehästi!
Kevadel moes olnud kingi saab alates 2 eurost paar(täiesti uued, mitte kasutatud!) ja tulbisibulaid on loomulikult sadat sorti.
Täna oli linnas palju rahvast - leierkastimees oli hobusega oma suure roosa mängutoosi ühele linna väljakule vedanud ja lõbustas nii umbes sadat välikohvikus istuvat haaglast:)
Rattaga kodu poole sõites nägin vilksamisi kuidas ühele kõrvaltänavale oli püsti pandud laste kummimaja, muusika mängis, õhupallid olid tänavapostide küljes ja väiksed põngerjad kargasid ringi - vat sihuksed peod on siin!
Minu elukohast veel nii palju, et sinna viib suht järsk trepp. Ta näeb täitsa tore välja aga eriti hea vaate pakub ta siis kui ma oma rattaga sealt alla või üles üritan koperdada...see ei kuku mul just eriti esinduslikult välja. Veel! Täna, kui oma korterinaabri-helilooja-poisi toaukse esirattaga kogemata lahti lükkasin ja ise kusagil raami all tasakaalu üritasin säilitada, lubati mulle õpetada kuidas asi õigesti ja kergemalt käib :D

Onu Tik-Taki seiklused

2007-08-29T12:18:00.000-07:00

Eile sain suure shoki osaliseks ja mõtlesin,et ei välju Maria toast enam kunagi kui olin läbi raskuste sinna ükskord jõudnud. Nimelt leidis Maria ühe kuulutuse, kus pakuti odava rahaga kooli lähedal tuba üürida. No ja siis saigi kokku lepitud korteriomanikuga kohtumine. Kuna Maria läks tööle, pidin üksi selle toa üle vaatama. Ja siis hakkas õudukas peale. Kohale ilmus kentsaka välimusega, keskealine mees, kaasas labradori kutsikas, keda ta mööda teed praktiliselt lohistas, sest kutsikas ei tahtnud autode keskel eriti liigelda. Mees ütles, et nii keeruline on seletada kus see korter on, et peame tema autoga minema. No mulle see eriti ei meeldinud aga läksin ikka, ratas jäi poe ette. Tema sõidustiili võiks kokku võtta sõnaga liiklushuligaan. Jõudsime siiski ilma politsei sekkumiseta korterini, mis ei olnud poest tegelikult eriti kaugel. Korter oli väike, elutuba oli tema asju ja autoportreesid täis, kaasüürnikuks oleks olnud hiina tüdruk, kes kardab asju puudutada aga muidu on normaalne!!! Magamistuba koosnes voodist ja see oli täpselt sama suur kui tuba ise, uks ei mahtunud tervenisti lahtigi. Lisaks sellele ütles omanik, et hakkab seal paar korda nädalas käima lilli kastmas ja posti võtmas. Ja ka siin ei lõppenud see seiklus.Tal olevat teine korter samas ümbruskonnas. Hakkasime autoga sõitma..ja sõitsime ja sõitsime ja sõitsime ja ümber olid juba metsad ja kiirtee ja mul oli PAANIKA!!!! Mees ajas skiso juttu ja kui tahsin tagasi tegi äkkpöörde aga sõitis lõpuks ikka samas suunas edasi - läheme ja toome tema suitsud sealt korterist ära. Ma juba kaalusin autost väljahüppamist aga see jäi siiski tegemata. Lõpuks kui olime ta suitsud ära toonud, tõi ta mu linna tagasi ja asi lõppes õnnelikult aga igasuguste võõrastega suhtlemise isu võttis ära.
Täna aga oli palju toredam päev - üks tüdruk koolist üüris oma tuba 3 kuuks välja ja noh ma nüüd lähengi alates homsest sinna elama! Kaaslasteks klarnetimängija ja helilooja...üks hollandlane ja teine poolakas. Nüüd söön Maria tehtud imehead salatit ja närvid rahunevad vaikselt.
Päeval sai veel kohalikus raamatukogus käidud - plaadi ja noodi valik on tohutu ainult, et muusikakuulamise eest peab maksma - nii kohapeal kui ka koju võttes. Ja kuninganna paleed nägin ka ühest küljest! Selle ümber on see sama mets, kus eile Haagi Psühhoga sõitsin :S
Mõtlen ka sellele, et miks ma siia tulin...endiselt ei ole tunnet, et see on SEE koht...eks aeg näitab.
Senikaua sõidan aga rattaga nagu onu Tik-Tak ja tiksun edasi.

Puzzle

2007-08-27T07:30:00.000-07:00

Kõigepealt pean ära märkima, et mul on MAAILMA PARIMAD SÕBRAD!!!!!
Viimane õhtu ja öö kodumaal oli tänu nendele tõesti üks parimaid mu elus. Ja see on nii hea tunne, kui näed, et sinust hoolitakse... aitäh kõigile!
Olen hetkel Haagis, Noorderbeekdwarstraat–il, see on vist küll kõige pikem ja raskem tänava nimi terves Hollandis :)
Siinse kvartali moodustavad veel Kopernicusstraat, Edisonstraat, Galileistraat, Columbusstraat ja Kepplerstraat - kuulsused hoiavad ikka ühte :)
Minu praegune ülesanne on kokku panna mõistatus, millest teada on, et pildil peaks lõpptulemusena olema töötav, korteris elav, edukas, enda eluga rahulolev üliõpilane. Hetke seisuga olen leidnud kaks tükikest korterikuulutusi ja Maria, kes aitab järgmisi tükikesi minu elust kokku otsida.
Meie vastasmajas töötab autoparandus, kus mängib mahe jazz ja töömehed vilistavad.....trammiga eile uue ajutise kodu poole sõites sain ülevaate kohalikust multikultuursusest: maani seelikute ja habemetega vanamehed, turbanitega onud ja värviliste talaaridega naised, kelle juures on siiski märgata tänapäeva - geelküüned:P
Hommikul avastaasin, et poed ilmselt toodavad vormiriietusena lisaks kaelasallidele ka suuri pearätikuid, sest korralik moslem ei saa ju ilma selleta tööd teha.
Eile õhtul käisin rattaga sõitmas ja leidsin ilma kaardita tee nii kesklinna, rongijaama kui ka koju tagasi. Kuu paistis ja õhk oli soe... Kummaline on mõelda, et baarid ja kohvikud ja tänavad, mida läbisin, on varsti hoopis isiklikuma tähendusega kui praegu.
Kõht nõuab oma osa - esimene tudengilõuna Haagis.... muide, ma olen ju nüüd esimest korda elus ÜLIÕPILANE!!!!

Touch my dalalaa:D

2007-08-21T05:49:00.000-07:00

Olen edukalt läbinud kahenädalase kollektivse töö-,puhke-ja viinalaagri!!!!
Laevasõit, mis oli ühtlasi ka minu viimaseks koosolemiseks töökaaslastega, möödus jällegi uusi kogemusi omandades ja piire laiendades. Ja kõige imelikum on see, et asjad, milledele varem vaatasin "viltu" hakkavad mulle meeldima... selletõttu ei ole enam võimalik ka kindlaid veendumusi välja öelda, sest kõik on suures ümberkujunemises.
Lisaks nendele kogemustele tuleb mul tegeleda ka suure hirmuga. Vaikselt hakkab kohale jõudma, et ma lähengi ära!!!
Pidevalt võitlevad kaks tasandit - Mõistus ja Tunded :) Kuna aga tegemist on minu sisemaailmaga siis peaksin võitjaks jääma ikkagi Mina ükskõik missuguse tulemuse juures.
Kohati, kui tunnete pool halvab mõistuse, tahaks sellest Tõsielust välja astuda aga nagu G.Meyrinki raamatus "Golem" on öeldud : kes kord on elule äratatud ei saa sellest enam loobuda; me oleme iseenda poolt ellu kutsutud, isegi kui me ei mäleta, millal kutse saatsime ( või umbes nii).
Elu terviseks!!!!!

Imedemaa

2007-08-12T08:51:00.000-07:00

Tervitused Rootsist! Elu siin on kui muinasjutt "Alice Imedemaal"!!! Minu naiivsus saab tõsiseid hoope mis ehk polegi nii halb aga raske on ju loobuda millestki kui oled sellega nii kokku kasvanud. Avastan, et see osa maailmast, inimestest ja nende olemusest, mida mina siiamaani olen näinud, on vaid väga tilluke osa tohutu suurest jäämäest. Ja selle jäämäe nägemine on ühtlasi nii hirmutav kui ka huvitav. See on nagu sõjaga või suurte looduskatastroofidega või ka muinasjutuliste armastuslugudega - nad juhtuvad kusagil kaugel ja neid ei taju reaalselt... Hetkel toob Elu mulle aga selle kõik kätte..kõik on Siin ja Praegu:
Alkohol
Magamatus
Keerulised inimsuhted
Parimad naljad
Ropud naljad
Avalikud saladused
Orientatsioon
Sport
Päike

Mu isamaa, mu õnn ja rõõm!

2007-08-02T08:06:00.000-07:00

Mijn vaderland, mijn geluk en vreugde
Mijn vaderland, mijn geluk en vreugde,
Hoe stralend mooi zijt gij!
En nergens in de wereld wijd
Is ooit een plek te vinden
Die zo bemind wordt als ik u bemin,
Mijn vaderland lief!
Mijn wiegje stond op uw grond,
Wiens zegeningen al mijn gezwoeg verlichten.
Met mijn laatste ademtocht zal ik u danken,
Want ik ben u trouw tot aan mijn doodZo waardig,
prachtig en innig geliefd,
Zijt gij, mijn liefste vaderland!
Moge God in de hemel u behoeden,
Mijn beste, mijn liefste land!
Moge Hij uw wachter zijn,
moge Hij uw schild zijn,
Moge Hij u eeuwig zegenen en bewaken
Zo verheven zijn alle daden,
Van u, mijn liefste vaderland!

Ma küll ei tunne tüdukut kes seda keelt rääkima hakkab..... :S

Tagasi reaalsusesse

2007-08-01T06:01:00.000-07:00

Minu kõrval on kuhi kommipabereid. Millele see vihjab? JAH!!! Ma olen tagasi selles igapäevases rutiinis kus söömine on täiesti tavaline nähtus. Kohviga olen siiski suutnud säilitada angiiniaegsed lakoonilised suhted.
Kuna mõni eestlane läheb varsti kuninglikele jahimaaldele, siis selleks peab vahepeal "Asju" ajama. "Asjad" võivad olla hirmutavad mõnele..khmkhm..mulle näiteks. Ja vot siis mõeldes "Asjade" ajamise peale ja et kui raske ja keeruline ja ebameeldiv ja segane jne see on, sain aru, et tegemist pole millegi muu kui laulmise õppimisega - nii laulus kui tavaelus on võimalik hakkama saada kahte moodi:
1. emotsiooni-põhiselt
2. omandatud tehnika abil
Aaria võib üks päev välja tulla veatult ja ideaalilähedaselt aga see ei tähenda, et see võib korduda järgmisel päeval või aastal. Selleks, et ta aga kindlasti õnnestuks igal ajal ja hästi, peab õppima ära tehnika. Samamoodi on ka elu muude tahkudega . Näiteks minu meelest on meie kõigi otsitav õnn tegelikult ainult "tehnika" kaugusel. Ja elamise tehnika on teadlikkus, teadvustatus. Kui ma tean, et igasugune paberite ajamine on ainult üks imepisitilluke osa kogu universumi kulgemisest ja ka minu enda elust siis ei tekita see enam nii palju negatiivseid tundeid. Kui minu olemine ja identiteet on rajatud enesetedvustamisele mitte välimusele siis ei saa üksi kole soeng ega nõme riietus minu õnnelikku iseendaga olemist vähendada. Ja kui üks kord oled juba cv või avalduse kirjutanud siis teine kord on juba lihtsam ning kahekümnendal korral ei saa enam arugi, et selles kõiges midagi ebameeldivat oli! Kes hääleharjutusi on teinud võib paralleele tõmmata jo-ja-jo laulmisega....ega kui 2 kuud pole laulnud siis tulevad esimese harjutuse tegemise ajal ikka eksistentsiaalsed mõtted pähe küll :)
Ja nüüd harjutama elamist!!!